Ichetucknee

Laupäeval käisime siis Ichetucknee`s tube`iga (nagu ujumisrõngas, ainult suurem ja saab valida kas tahad, et sellel põhi ka all oleks- siis saab seal sees istuda) sõitmas. Hommikul kell 6 oli äratus ning pool 7 pidime juba kõik kodu lähedal suures parklas kokku saama, sest seal ootas meid juba filmidest tuntud Ameerika kollane koolibuss- justnimelt sellega me läksimegi, kõik koos! Inimesi oli palju, kokku koos lastega vist mingi veidi alla 30.

Loomulikult pakuti juba kell 7 hommikul joogipoolist- mimosa`t (shampus apelisini mahlaga). Mark sundis mind ka jooma, seega ma viisakalt ühe topsitäie jõin (sest mulle ei maitse tegelikult ei shampus ega apelsini mahl)!

Sõit kestis umbes 1,5h ning äkitselt olimegi keset metsa, telefonil enam levi polnud ning peale mõne auto, mis samas suunas sõitsid, ei olnudki seal enam midagi- tundus, et olime sattunud eikellegimaale (ei meenutanud enam üldse USAt)! Sihtkohta jõudes oli aga suur parkla autosid täis, vaba kohta leida oli raske (eriti veel bussile). Kuna see oli viimane nädalavahetus enne, kui USA lapsed kooli lähevad, siis ilmselt ka sellepärast oli rahvast väga palju.

Rentisime kõik endale tube`id- ma võtsin Cecile`iga kahepeal ühe suure, millel põhi ka all on, et saab seal sees istuda, kuigi vesi tuleb samal ajal läbi, seega mõnus jahutav. Rongi moodi avatud sõidukid (nagu Tallinna vanalinnas olev turistidele mõeldud rongi moodi sõiduk) viisid meid jõele lähedale, siis tuli veel umbes 5min jalutada ning olimegi kohal. Kuna tegemist on jõeveega, siis ega see kõige soojem ei olnud, umbes 22C. Esialgu oli kuulda ainult kriiskamist, kuid suht kiiresti harjusime ära selle jaheda veega.

Sõit mööda jõge võis alata! Kuna ilm iseenesest oli väga soe (üllatus-üllatus), siis hakkas vahepeal isegi nii soe, et hüppasin vette end jahutama. Võtsin ka enda snorgeldamise varustuse kaasa, seega lestad jalga, mask ette ja minek! Poole maa peal oli vee kohale laskuv puu, kust paljud vettehüppeid tegid. Just sel hetkel, kui ma seal läheduses snorgeldasin, hakkas üks plika kiljuma, et puuõõnes on suur madu ja ta ei saa enam puu otsast alla. Ohh see oli viimane asi, mis ma kuulda tahtsin- mina, kes ma kardan madusid rohkem, kui alligaatoreid, püüdsin nii kiiresti tube`i sisse saada, kui võimalik. Õnneks sain enne eluohtliku puuõõne juurde jõudmist veest välja!

Sõit kestis 1,5h ning siis olime lõpp-punktis ning rong viis meid tagasi alguspunkti. Oli aeg lõunat süüa. Viskasime vannilinad keset asfalti maha (sest kõik lauad ning muud vähegi võimalikud kohad olid juba hõivatud) ning sõime isuga- kõik olid nii näljased, et silmanägemine hakkas ära kaduma. Toidu valik oli muidugi ameerikapäraselt lai- võileibavad juustu, singi, pähklivõie, mustikamoosi või erinevate värskete juurviljadega, kõiksugu erinevad krõpsud (nii tervislik:D), puuviljad, shokolaadikook ja veel mingi kook (muidugi nii maitsvad!)...nämma!

Peale lõunasööki otsustasime veel korra lühema, 45min raja läbi teha. Kuna selleks ajaks säras päike juba kõrgel taevas, siis oli suht palav ning tuli jälle vahepeal tube`i seest välja hüpata ning veealust maailma avastama minna. Nägin isegi mõnda kala :D Vesi oli selge, kuigi kohati olid puud vette kukkunud ning ma paar korda loomulikult ei märganud neid, seega laks ja laks lõin end vastu puid ning kohati tundsin end nagu lestakala! Järjekordselt snorgeldades tõstan just pea vee alt välja, kui kuulen, et üks plika karjub "uss, uss!". Mul ikka ei vea- paanika oli suur ning püüdsin tube`i sisse saada, maksku, mis maksab! Muidugi Cecile ei saanud mind ka eriti aidata, sest ta samal hetkel hoidis Owen`it. Ega ma täpselt ei mäletagi, kuidas ma lõpuks sinna sain, sest olin nii närvis selle mao pärast, nii närvis, et ei hoolinud isegi sellest, et bikiinide ülemine osa mul seljast põhimõtteliselt kadunud oli- ning keda see huvitabki, kui madu sind võib-olla järgmine hetk jalast hammustab ning ega siis pikka pidu pole enam! Õnneks üks teine pere aitas mind veest välja ning seekord olin oma õppetunni saanud ning enam ma isegi oma väikest varvast üle tube`i ääre ei pistnud- õnnega ei tohi mängida! Hiljem kuulsin veel, et ühel meie sõbral oli madu nii umbes 10cm kauguselt peast mööda ujunud...ega keegi mulle seda varem ei öelnud, sest nad teadsid, kui palju ma madusid kardan...minu päevane adrenaliini kogus oli madude näol kätte saadud!

Päeva lõppedes olime kõik muidugi surmväsinud, isegi peole ei suutnud ma enam minna- vot nii vässu olin!

Pühapäeval käisin sõpradega rannas ning mõnna oli terve päeva lainetes hulpida- suve lõpuks on ka ookeani vesi niiiiii soe, et ega see ei jahutagi enam!

Ei ole mõtet muidugi mainidagi, et aeg on märkamatult läinud ning juba ongi peaaegu september- endiselt käime plikadega nädalavahetustel väljas (ega see ei muutu), kuid esmaspäevast läheb Carson kooli, 1. klassi, juba 4 nädala pärast sünnib beebi, kelle nimeks saab Grant, minu esimene aasta Ameerikas saab läbi juba oktoobris...raske uskuda, kui kiiresti aeg läheb...täpselt aasta tagasi täitsin suure hulga pabereid, kuigi siis ma veel ei uskunud muidugi, et ma päriselt ka USA-sse tulen. Kõik, mis nüüd tundub nii loomulik ja igapäevane, oli aasta tagasi minu jaoks võimatu ning uskumatult kauge ning kohe kindlasti mitte ei uskunud ma, et see võiks olla minu elu!

Olen kogenud nii palju uut ja huvitavat, veidrat ja kummalist, aga kindlasti on osa asju suureks pettumuseks- loomulikult ei ole kõik 100% positiivne...üheks negatiivseks pooleks, millest ma mingil määral ka varem kirjutanud olen, on siinsed hinnad! Paari toa juurdeehitus maksab ligi miljon ning uus hammas alates 50tuhat- need on ainult mõned näited. Alles eelmisel nädalal rääkis Inglise keele õpetaja täpsemalt siinsest tervishoiu süsteemist ning selle maksumusest- kuigi ma peaks juba tuttav olema siinsete hindadega, siis ikka veel suuteti mind üllatada. Nimelt on siin enamikel inimestel loomulikult kindlustus, kuid see ei ole nii, nagu Eestis- igaüks peab ise maksma iga kuu kindlustusfirmale, mille ta endale välja valib ning kui midagi juhtub, siis loomulikult tasub kindlustus, vähemalt enamiku. Siin ei ole mingit riiklikku süsteemi, et palgast läheb maha ja kõigil sama protsent...kui teenid vähe, siis saad endale mingit odavat kindlustust lubada, mis kindlasti ei kata enamus asju või katab ainult osaliselt, nii et kui midagi juhtub, peab inimene ikka ise enamiku maksma...

Kui inimene satub avariisse ning vaja kiirabiga haiglasse sõita, siis Floridas (igas osariigis kindlaks määratud) on selle "lõbusõidu" maksumuseks 800$ (10tuhat eek)! Kui veel vaja teha röngenpilte ning uurida, mis täpselt viga ning vaja paariks päevaks haiglasse jääda, siis selle maksumus kokku umbes 100 000 eek!!! Seega kindlustuseta inimene siin haigeks ei taha jääda!

Aga see selleks....teema vahetus. Paar nädalat tagasi sain teada, et siin elab veel üks teine Eesti tüdruk, kes kahjuks küll juba septembris tagasi kolib, kuid senikaua saab veel Eesti keelt praktiseerida, et päris ära ei ununeks :) Kahju,et varem seda ei teadnud, kuid parem hilja, kui mitte kunagi!

Ja veel- üks hommik üles ärgates leidsin enda akna peals pisikese konna, kelle teekond ilusasti näha oli...suht koomiline! Otse loomulikult pidin sellest kohe ka pilti tegema...

Ilmad on siin endiselt kuumad, ikka vähemalt 33C iga päev, kuigi nüüd sajab palju rohkem- vähemalt kord päevas ikka- enamasti õhtul või öösel. Homme lähen perega (kõik nende sõbrad ka) kusagile 1,5h sõidu kagusele siit, koha nimi Itchetucknee-seal mingid allikad ja saab rõnga sees istuda ning allavoolu liugelda lihtsalt, vahepeal snorgeldamine jne...vaatasin netist pilte- tundub väga ilus koht olevat, kristallselge vesi, keset metsa ja asuks nagu eikusagil. Ma ei ole muidugi kindel, kas ma pilte ka teha saan, sest ega ma oma kaamerat vette ju kaasa võtta ei saa ning just nimelt vees me vähemalt 4h järjest olemegi! Eks hiljem kirjutan oma muljetest ning kui võimalik pilte teha, siis lisan pilte ka :)

Põhja-Carolina...

Ega tänagi midagi erilist ei teinud- hommikul käisime siis kirikus, seekord oli mingi United Methodist Church (Ühendatud Metodisti kirik)- jõulude ajal käisin ju babtisti kirikus...veidike erinevad on muidugi- seekord tundus rohkem nagu Eestis, kuid mõningate eranditega. Alguses oli tervitus, kus kõikidele, kes su läheduses istuvad, peab Tere ütlema ning kätt suruma, mis sest, et kedagi ei tunne-ei tea...lastele tehti eraldi mingi mänguline osa, kus räägiti mingi lugu neile kõigepealt kiriku altari juures ning loo lõppedes saadeti nad kusagile eraldi ruumi pilte joonistama. Teenistus ise kestis 1h, seega piisavalt lühike, et ära ei tüdinenud. Loomulikult sai saia ja viinamarja mahla ka :D Eestis vist sama teema- ega keegi sulle päris veini ilmselt ei anna- liiga kulukas ning autoga peab ju ka keegi sõitma :D

Lõunasöögile läksime Childress Vineyards veiniistandusse, kus oli ka restoran loomulikult- läbi klaasi sai näha, kus on suured vaadid täis veini, mis juba valmis ning teisel pool maja olid suured metallist tünnid, kus sees alles viinamarjad, millest tehakse veini. Koht iseenesest oli väga ilus!

Ülejäänud päeva veetsime niisama majas ning õues- siin on suur suur aed. Koht, kus nad elavad on tegelikult väga ilus ja vaikne. Kui Jacksonville`s sellises koha elada saaks, oleks ülilahe muidugi!

Aga ega kõik ei saa ideaalne olla muidugi- olime kõik õues ning mängisime lastega, kui äkki Owen tooli peale ronis, ning kuna see oli kallaku peal, kukkus ta ümber sellega ning otse näoga vastu asfalti! Nägime kõik nagu aegluubis seda pealt, kuid keegi ei jõudnud midagi teha, mis sest, et olime suht lähedal...nii-nii kahju on temast- pool nägu täiesti kraabitud ja paistes, huul paks, suust jooksis verd ja põse pealt ka...loomulikult andsid nad talle kohe valuvaigisteid, kuid ma arvan, et homme näeb ta veelgi hullem välja, kui kõik paistes ja lilla on:(

Igastahes homme õhtul juba hakkame tagasi sõitma, eks näis, kuidas see meil kujuneb- loodetavasti seekord saan veidi magada ka :) Ahjaa- head nimepäeva mulle ka- Maris on ju päris hea nimi iseenesest! Haha!