Põhja-Carolina

Eile õhtul kell 11 hakkas siis rong Jacksonville`ist Põhja-Carolina`sse, Raleigh`isse sõitma. Ma ei tea miks ma teadsin, et meil on toad seal- igastahes ei olnud. Istusime üksteise taga, 2 istet kõrvuti. Muidugi ega väga hullu ka ei olnud, sest rongis olid nagu lennuki istmed, ainult suuremad ja laiemad ning jalgade alt tuli veel nn. tooli pikendus välja, seega sai end suht pikali panna, ainult et tool päris alla ei läinud ning sellises pool pikali/istukil asendis tuli magada. Võtsime oma padjad ja tekid (õhukesed) kaasa, et vähe mugavam oleks. Beebidel oli muidugi uudistamist palju ning nad ei olnud magama jäämisest kohe üldse enam huvitatud, sest kui kodust sõitma hakkasime, ajasime nad ju üles. Lõpuks 12 ajal olid nad nii unised ja kordamööda nutsid ainult. Peale pikka virinat jäid nad magama- pool ööd magas minu sules Owen ja hiljem Reed. Muidugi iga 30min järel oli jälle natuke nuttu, kuid see ei olnudki kõige hullem- magada oleks saanud küll, sest ei olnud üldsegi nii ebamugav, kuid MEELETULT külm oli, värisesin nagu haavaleht! Mis sest et mul olid suht soojad riided seljas, sokid jalas, tekk peal- ikkagi oli nii külm, et kui saigi sekundiks uni peale tulla, siis jrgmine sekund hakkasin jälle värisema. Koguaeg katsusin nina, sest tundus, et see hakkas peast ära külmuma!

Peale pikka ja külma 10 tunnist rongisõitu olime lõpuks Raleigh`ises, kust rentisime auto ja järgnes 2h sõitu Lexington`i, kus Marki vanemad elavad. Loodus on siin veidi ikka teistsugune, kui Floridas- mägisem maa, taimestik erinev, mul on punakas ning peaaegu kõik majad on ehitatud punastest tellistest. Palju on järvesid ning hetkeks tundsin, et olen hoopis Soomes, kus järved ümberringi. Sõites siia igal pool, keset nn. tühjust on mõningad majad, mis mõnikord hiigelsuured, suure aiaga, ilusasti muru niidetud (muide siin muru nagu Eestis- pehme ja mõnus, ei anna Florida muruga võrreldagi, seal nagu nõelte peal käiks!), enamikel on suur veranda, kus ripub lai pingi moodi kiik ning siis läheb teerada järve äärde, kus on väike sillake ning pisike paat. Päris ilus ja maaliline- meenutab mulle paljusid USA filme! Pilte pole loodusest teinud veel, sest olin nii unine, et üritasin autos natukenegi magada...

Kohale jõudes vahetasime kiirelt riided ja kohe edasi, sest majast 1h autosõidu kaugusel oli Marki suguvõsa kokkutuleku moodi asi- see oli kusagil pargis, kõik näod mulle muidugi võhivõõrad, isegi Dabi ütles, et ta pm. ei tea ühtegi inimest seal, seega ma polnud ainus. Sõime, mängisime veidi võrkpalli ning siis tagasi majja, sest lapsed olid väga väsinud...

Eraldi peatükki väärib muidugi see maja siin- USKUMATU! Ja mitte selle pärast uskumatu, et siin mingid miljonärid elaksid vms- ei, üldsegi mitte...nimelt on siin majas KÕIK niii meeletult korras ja iga pisimgi detail nii täpselt oma koha peal, et isegi piinlik on majja sisse astuda! Nad hoiatasid mind muidug juba varem, kuid oma silm on kuningas ning kindel on see, et minu üllatusmomenti nad ära ei suutnud rikkuda- ohhetasin ja ahhetasin...võin surmkindlalt väita, et ma ei ole elusees rohkm korras maja näinud- peaks Oprah`le kirjutama, et ta oma kaameramehed siia saadaks, sest see väärib rääkimist ning teistele näitamist...igastahes majas vist umbes 9 tuba- seega hiigelsuur ning ainult kaks inimest elab siin...minu arvates muidugi hullumeelsus! Igal toal on oma teema, mööbel midagi antiigi sarnast, kuid mitte päris vist. Tuba, kus mina magan, on nn. tüdrukute tuba ehk printsessi tuba. Iga pisimgi detail on läbi mõeldud ning peaaegu kõik on roosa. Printsessiteemalised asjad on igal pool- voodipesu, lambid, mängutoos, päevatekk, kalender, peegel, kell, raamatud, nukud, pildid seina peal jne jne..isegi roosad lipsud garderoobi uste küljes! Poiste tuba on kauboi teemaline- seega võite isegi arvata, et kõik sama, ainult et iga eseme peal kauboid!

Maia iseenesest asub suht keset eimiskit, üksikud majad muidugi ümberringi on, kuid majade tihedust annab võrrleda Eesti külakestega. Marki vanemad tööl ei käi (ärge küsige, kuidas nad elavad- ma ei tea) ning seeg on neil aega päevad läbi maja korras hoida- mitte ainsatki tolmukübekest ei leia siit majast. Püüdsin otsida isegi- voodi alt, pisikeste portselanist esemete pealt, öökapi tagant- ei leia, kõik puhas! Kui majja sisse astusime, panid nad kõigi meie jalanõud kohe korralikult seina äärde rivvi. Nad on totaalsed puhtusearmastajad- isegi õhtusöögi jaoks oli igal taldrikul oma järjekord, salatikastmed olid järjekorras ja iga inimese topsi peale oli nimi kirjutatud, et keegi vale topsi ei võtaks ning isegi salvräti peale olid nimed kirjutatud- uskumatu! Ma muidugi tegin siin pilte igalpool- isegi nende magmistoast, salaja muidugi...ei usu, et nad mu blogi lugema hakkaksid, vastasel juhul vaatavad küll, et ma vist hakkan nende maja maha müüma, sest igast toast ja esemest pildid tehtud :D

Kaksikud muidugi tahtsid mängida- selle jaoks tõid nad välja paar mänguasja, kuid nii kui lapsed hetkeks eemale jooksid, koristasid nad asjad ära, et segadust ei oleks- kohati on see kõik jube koomiline :D

Homme on Marki ema sünnipäev ning lähe kirikusse ka- viimati käisin jõulude ajal, nii et ega see mulle liiga ei tee ilmselt! Kuid jah, nad (Marki vanemad) on väga, väga usklikud siin- söögipalved koguaeg ning söömise ajal jumalikud laulud, piibel igas toas jne. Iseenesest toredad inimesed, lihtsalt kohati naljakalt veidrad!

Reisile...

Ega vahepeal selle kahe nädala jooksul midagi eriti toimunud polegi- peale igapäevast piina ja valuvaigistite võtmist saab jälle normaalselt süüa ning ei pea enam tablette võtma- olin vahepeal juba lootust kaotamas ning tundus, et terve mu nägu jääbki eluks ajaks valutama! Õnneks asjalood muutunud nüüd.

Maja juurdeehitus on ka vahepeal täielikult valmis saanud, elan oma uues toas nüüd, selline pisike ja armas. Laste mängutuba on muidugi hiigelsuur nagu tantsusaal...täna peaks lõpule jõudma ka aia korrastamine, töömehed mässavad siin- väike purskkaev nüüd maja ees, uued taimed, suur palm võeti maha, sest neile ei meeldinud selle asukoht jne jne...aga tundub, et see uus kujundus ja uued erisugused taimed on päris kenad.

Otse loomulikult ei ole nädalavahetused möödunud rannas pidutsemiseta- ikka endiselt samad kohad, mis lemmikuks saanud, nüüd seltskonda lisandunud ka uus Columbia tüdruk Gloria, kellega eile ka basseini ääres käisin päeval (ta hoiab AINULT 4a. plikatirtsu- eriti lihtne elu!)- väga tore inimene!

Hetkel täidan ka pabereid, et teiseks aastaks sia jääda- põhimõtteliselt ongi kõik tehtud, tuleb ainult ära faksida, sest pere siin juba täitis kõik paberid ning pikendas teise aasta peale. Aeg läheb ikka mega kiirelt- alles tulin ju siia, nagu eile oleks see olnud, kuid juba 9,5kuud olnud siin ning peagu juba teine aasta jookseb...

Kuid juba homme õhtul sõidan perega Põhja-Carolina`sse, kus elab Marki ema ning tema sünnipäevale lähemegi nagu aru sain. Õhtul 11 läheb rong ning magame rongis, kokku 10h sõitu. Tagasi hakkame sõitma esmaspäeva õhtul kell 10, samuti siis ööbime rongis. Loodetavasti tuleb tore reis, peaks ilus koht olema ning pole ju varem käinud ka seal, seega ootan põnevusega! Saab ühe osariigi jälle nimekirja lisada :P

Eks ma siis kirjutan, kuidas seal meeldib ning mis toimub :) Bon voyage for me!

Mitte alati pole kõik hästi...

See ütlus peab küll täielikult paika, et kui läheb midagi halvasti, siis hakkabki halvasti minema...ajas natuke tagasi minnes, siis puhkusel olles murdsin hamba (all eelviimane)- jama küll, aga ega see mulle väga valu ei teinud, nii et kui reisilt tagasi tulin panin aja hambaarsti juurde, et see korda teha. Muidugi ma tean, kui kallis siin igasugune (hamba)ravi on, seega lootsin, et äkki kindlustus katab selle, vähemasti siis suurema osa ravist. Taustainfoks veel, et Laura (Aupaircare piirkonnajuht) kaudu leidsin hambaarsti- nimelt on see naine Tšehhist, tuli kümmekond aastat tagasi USA-sse, samuti lapsehoidjaks, kuid nüüd töötab siin erapraksises hambaarstina ning ka tema peres oli 4a järjest sama firma kaudu lapsehoidja...

Eile käisin siis hambaarsti juures- sain shoki, sest tuli välja, et hammas nii halvas seisus, et seda enam parandada ei saa ning tuleb välja tõmmata...olin totaalselt endast väljas muidugi, aga ega midagi teha ei saa, sest kui välja ei tõmba, tuleb põletik ja asi läheb ainult hullemaks...pidin siis kiirelt otsuse vastu võtma ning nõustusin, et hammas tuleb välja tõmmata...peale seda jubedat protsessi (peaaegu minestasin, muidugi tuli õmmelda ka!) ei saanud muidugi rääkida, sest suu oli mingit sidet täis, et veri kinni jääks...positiivse poole pealt, oli see arst nii hea inimene, et isegi raha ei võtnud minult..muidugi ainult sellepärast, et ta ise samamoodi kunagi siia tulnud ning kõik rõõmud/mured üle elanud...oleksin pidanud muidu mingi 2500-3000eek maksma...aga see selleks- uurisin siis, et mis nüüd edasi saab...arst ütles, et kuna olen nii noor, siis parim variant oleks implantaat, mille saaks paigaldada 4kuu pärast, kui luu endise hamba koha peal on täielikult paranenud...õnneks istusin, kui kuulsin, kui palju see uue hamba paigaldamine siin maksab- 50 000eek!!! Küsisin mitu korda üle, sest ma ei tahtnud uskuda, et ma õigesti kuulsin, kuid jah, 50tuhat eek! Vot siis tahtsin nutma hakata....ega ma sel hetkel ei saanud suhu vaadata ka, et kes see üldse välja paistab või mitte...ei saanud ju suudki lahti teha peale kõiki neid süste...

Läksin siis koju, nutsin veidi, rahunesin maha..ja kui süstide mõju ära kadus, testisin kohe, kas paistab välja ka, et hammast pole- jumal tänatud, et ei paista!!! See oli täielik kergendus...muidugi pean ma pikemas perspektiivis midagi välja mõtlema, kuid praegu pole olukord nii hull, kui ma kartsin...pean nüüd vaid ootama, kuni see haav täielikult paraneb!

Aga nagu sellest kõigest veel vähe oleks, siis täna läksin järjekordselt oma inglise keele tundi...sadas päris tihedalt ning hoovist välja tagurdades tundsin mingit müksu..no see selleks, sõitsin edasi ning 100m hiljem mõtlesin, et ma ikka igaks juhuks kontrollin, et misasi see oli. Süda jättis lööke vahele, kui nägin tagaosas kraapse...muidugi läksin kohe tagasi ning täiesti masendav- tagurdasin autole otsa! Nimelt oi naabritel keegi külas, aga nad vist nii rumalad, et pargivad täpselt nii, et peaaegu võimatu meil oma hoovist välja sõita! Kuna sadas ka, siis ma seda autot ei näinud ja nii ma seda autot mõlkisingi! Veider on see, et mu autol pole midagi viga, pisikesed kraapsud ainult, mida ei näegi, aga sellel autol mingi suur mõlk sees- ega ma kindel pole, et ma selle tegin, sest see võis seal varemgi olla, see oli mingi vana auto...aga no ma loomulikult meeletult närvis, kutsusin Mark`i õue ning just samal ajal tulid ka saabrid oma külalistega õue. Mark muidugi ütles et ma maha rahuneks, et see tühiasi ning mingu ma tuppa, ta ajab asjad korda. Dabni ütles, et ta samamoodi juba kaks korda mu autoga kellelegi otsa sõitnud, sest naabrite külalised pargivad täpselt nii, et meil raske välja saada oma hoovist ning kui piisavalt tähelepani ei pööra, ongi avarii!

Nonii...ma väga loodan, et sellega on mu jamad lõppenud...sest seda on rohkem kui küll juba! Ei olegi elu alati lill ka siinpool ookeani..vahel tuleb ka murede/jamade peale mõelda ning igast probleeme lahendada, nii et juuksed hallid!

USA iseseisvuspäev

Siin tuntud rohkem nime all 4th of July (4. juuli) ehk siis sel päeval on USA iseseisvuspäev. Eile oli siin täielik hullumaja. Juba hommikul hakkasid inimesed pidutsema, enamik lähevad ranna ääres elavatele sõpradele/tuttavatele külla ning pidutsevad seal nii, et maa must- majja inimesed kõik muidugi ära ei mahu, isegi tagaaeda mitte- siis on maja ümbruses asuvad tänavad kõik rahvast täis, mõni rikkam endale bändi tellinud, kes nii rikas pole, laulab ise karaoket. Põhiline on, et kõik sõidavad ringi jalgratastega- oled sa noor või vana, kaine või purjus, peaasi, et rattaga sõidad! Ja neid on 1st street`il (1. tänav, mis kohe ranna ääres, jookseb paralleelselt rannga) TUHANDEID! Ja ma ei liialda, tõsiselt tuhandeid! Rattaõnnetusi on igal sammul, mina sõitsin ringi näost kaame ja kui keegi ohtlikult lähedale sattus, hakkasin kriiskama, et ma ei taha surra :D Teised kõik muidugi naersid mind- nende jaoks on see iga-aastane mõll! Otse loomulikult ei leia inimesed oma rattaid hiljem enam üles ning mõni võtab suvalise ettejuhtuva ratta ning sõidab sellega koju, mõni loobub ning läheb järgmisel päeval uuesti otsima- ehk saab ratta tagasi! Inimesed on enamasti rahvuslikult (või lihtsalt veidralt) riides, lipud käes ning igal pool mujal kõikvõimalikes kohtades- teises käes on loomulikult joogitops ning kui küsida, mis seal sees on saad alati vastuseks VESI- muidugi pole see tõsi!

9.30 õhtul hakkas ranna sadamakail suur ilutulestik- see kestis umbes 15minutit. Inimesed ise lasid ka rakette, kuid seda tegi igaüks siis, kui tuju tuli- hommikul, päeval, õhtul, öösel- kuidas kellelegi sobis. Ilutulestik oli loomulikult äge- vaatasin seda ookeani ääres 5. korruse rõdult- parim vaade!

Järgmised 2h oli liikluses muidugi kaos, sest kõik üritasid samal ajal koju saada. Tark oli rahulikult ära oodata, kuni enamik koju läinud ning siis rannast lahkuda- seda tegin minagi :)

Puhkuse lõpp...

...neljapäeval otse loomulikult jällegi pool päeva basseinis ning pärastlõunal läksime mingi kohaliku bussiga Key West`i tippu, kolmandat ja viimast korda, enne ärasõitu. Mina tahtsin uuesti parasailing`ut proovida (mida olen varem juba Egiptuses teinud) ning Shaun oli ainuke julge, kes minuga kaasa tuli, teised sõid õhtust ning vaatasid seda lendu kaugelt eemalt restoranist, mis asus ranna ääres. Lend oli mega lahe ning õhus sai ka tunduvalt kauem olla, kui Egiptuses- 5min asemel umbes 10-15minutit! Vahepeal muidugi mitu korda ninapidi vees, aga see ei häirinud üldse, sest vesi ju nii mega soe- ainuke asi, et see ülisoolane vesi ei maitse hästi. Sealt 50 meetri kõrguselt avanes super vaade muidugi ning nägin isegi merikilpkonna ringi ujumas!

Peale parasailing`ut jalutasime niisama linna peal ringi, istusime erinevates söögikohtades, tegime pilte ja nautisime viimast õhtut Key West`i tipus. Pidime bussiga ka tagasi tulema, kuid taksojuht, kes meid bussijaama viis, pakkus mingi "odava" (USAkate jaoks ilmselt) diili ja viis meid Marathon`i hoopis, mis asus ligi 100km eemal. See odav hind oli muidugi Eesti rahas 1900eek, mille siis 8 peale ära jagasime- ma oleks muidugi eelistanud bussiga tagasi minna, peaaegu sama aeg oleks selle peale kulunud, nig pilet ainult 30eek nägu! Aga ma olin vähemuses ja ei saanud vaielda ka- ja no mis seal ikka :)

Reedel oli niisama lebotamise päev, mängisime mänge, harrastasin veel paddleboarding`ut jne. Loomulikult proovisin ka Pireti saadetud monobikini ära- ilus, ilus on see :) Veelkord suured tänud talle!

Täna, laupäeval, alustasime juba kell 5 varahommikul 7tunnist tagasisõitu Jacksonville`i- peale mõnusat puhkust tuleb tagasi reaalsusesse tulla...tööl hakata, 4x nädalas õhtuti 3h järjest inglise keele tundides käia, raha koguda ja edasi unistada, et lähitulevikus jälle kusagile reisida saaks...

Endiselt puhkamas...

Kolmapäeval osad inimesed lahkusid ja paar inimest tuli juurde. Lebotasime niisama basseinis ning käisime kanuuga sõitmas- esimest korda proovisin seda, päris äge :) Pärastlõunal läksime paadiga, mille rentisime, keset ookeani. Uskumatu on see, et keset ookeani, rannikust päris kaugel, on nii madal vesi, et paat jääb põhja peale kinni, umbes 20cm vett madalamas kohas, veidi sügavamas kohas umbes pool meetrit! Vesi on kristallselge kohtades, kus igast meretaimi ei kasva. Mina läksin muidugi kohe snorgeldama, kuigi kohati tundus, et kõht vastu liiva, sest lihtsalt nii madal vesi. Mina leidsin põhjast õllepudeli, mille sees oli Florida merivähk, mis oli sinna kinni jäänud ilmselt. Olin muidugi nii õnnelik, et ma midagi leidsin! Loomulikult tuli sellest kohe pilti teha, kuid hiljem päästsime selle merivähi ära, lõhkudes pudelikaela...kaasa me seda loomakest võtta muidugi ei tohtinud, sest selle eest saab trahvi umbes 63000eek! Hiljem lasime nn vesiliugu- ehk siis keegi tõi mingisugus asjanduse, mis ühendatud voolikuga, et vesi koguaeg selle kile peale jookseks. Siis võtad hoogu ja viskad ennast sinna pikali ning saab liugu lasta- täiega lahe, ainult et nahk pärast veits valutab, kuna suht kraabib see tegevus! Aga ikkagi oli lahe! Õhtuks tegime Mehhiko toitu tacos`id, mis oli super hea! Ja veel leidsin toast sisaliku laes ringi jooksmas, mis oli suht hirmutav! Ilmselt tuli sisalik tuppa konditsioneeri kaudu, prr jube!