Orlando ja back in school..

Reedel tuli Cecile`il äkkmõte, et võiks Orlandosse minna, kuna tal mingid prantsuse sõbrannad seal. Mõeldud-tehtud. Peale tööd hakkasime sõitma, õnneks asub Orlando ainult 2h kaugusel. Hotellitoa saime eriti soodsalt ning kiirustasime peole, sest nagu ka siin, on seal peo lõpp 2.00 ning siis koju minek. Meie jõudsime peole alles 12 ajal. Läksime Orlando downtown`i (kesklinn). Church Street on seal peamine, kuhu kõik klubid/pubid koondunud on ning kogu ööelu käib seal. Mulle isiklikult need kohad ei meeldinud, kuhu me sattusime- esimene oli Dragon Room- hiphop muusikaga klubi, kus kõik üritasid break dance`i teha, isegi kui nad seda tegelikult ei osanud! Teine oli mingi nn. kommimuusika, mille järgi tantsida küll ei saa ning kõrvad vilisesid pärast terve öö! Ilmselt ma lihtsalt ei sattunud endale sobivasse klubisse ning tegelikult oli mul palavik ka, seega ilmselt sellepärast ei nautinud väljas olemist.

Peale pidu viisime prantsuse plikad koju ning üritasime enda hotelli saada, kuid Cecile vana aju omaarust võttis hotelli visiitkaardi kaasa, kuid tegelikult muidugi mitte, seega meil ei olnud hotelli aadressi. Üritasin oma iPhone`i kaudu seda leida, sest teadsin hotelli nime, kuid Orlandos oli selle hotelliketi hotelle vähemalt 25! Seega käisime läbi paar hotelli, kuid kumbki polnud õige. Ega ei jäänud muud üle, kui prantsuse plikad uuesti peale võtta ning nad endaga kaasa võtta, sest nemad teadsid aadressita, kus see asub. Peale 1h sihitut ringisõitmist (küte ka peaaegu otsas) jõudsime lõpuks hotelli, kell oli 4 hommikul.

Hommikuks oli palavik veidi tõusnud, seega võtsin tableti sisse ning juba hakkaski parem. Kuna aga magada ei saanud ööläbi ning Cecile`i "hea aju" jättis DisneyWorld`i pileti koju, siis ei saanud ka sinna minna ning läksime hoopis shoppama.

Peale seda otsustasime ka päevavalguses kesklinnaga tutvuda- jalutasime seal ringi, käisime söömas ning siis koju tagasi.

Teemat vahetades- eelmisel nädalal lõpetasin eelmise tasee inglise keele, loomulikult sain järgmisele tasemele ka :) Esmaspäevast hakkasid juba kesklinnas kooli peamajas uued kursused- seega olen nüüd korralik koolialps :D Seda klassi anna eelmise tasemega võrreldagi...nüüd olen tõeliselt koolis :D Tunnid on 2x nädalas, kuid iseseisvat tööd on niiiiiiiiiiiiii palju ning kõik tööd pdeavad olema minuti pealt esitatud, muidu punkte ei saa. Loodtavasti saan ka selle taseme ilusasti lõpetatud, et siis juba edasi liikuda. Mina õnneks selle kursuse eest maksma ei pea, kuna olen mingis tasuta programmis, kui tegelik hind on ligi 7000eek!!! Pean ikka ülitänulik olema, kui siin miskit tasuta saan, sest iga asja hind on üüratu lihtsalt!

Ja veel- üks tore eestlane Mall leidid kuidagi minu blogi netist ning seega leidis mind ka Facebook`ist üles (öelge veel, et suhtlusportaalid kasulikud pole)- tema kolis siia juunis, enne seda elas Miamis mõnda aega. Ta on USAs elanud mõned kuud vähem, kui mina, kuid on nüüd abielus ja seega USA kodanik. Väga tore, et siin veel teisigi eestlasi on, saame teha oma väikse kommuuni, koos on ikka mõnusam.

Juba reedel sõidan Gloriaga Miamisse, seekord kolmseks päevaks. Siin on esmaspäev püha ning seega küsisin vabaks, saab 3 päeva Miamis ringi tatsata. Ega seal kauem ei kannata olla ka- esiteks ei suuda nii palju pidutseda ja teiseks pole miljoneid, sest just miljoneid on vaja, et seal rohkem kui paar päeva olla- isegi üks nädalavahetus seal maksab samapalju, kui eestlastele nädalane soojamaa reis...aga no mingit vaheldust Jacksonville`ile on vaja, seega tuleb minna, pealegi ei ole mul niipea puhkust saada. Loodetavasti tuleb mõnus reis, eks hiljem kirjutan, mis ja kuidas kõik oli!

Ichetucknee

Laupäeval käisime siis Ichetucknee`s tube`iga (nagu ujumisrõngas, ainult suurem ja saab valida kas tahad, et sellel põhi ka all oleks- siis saab seal sees istuda) sõitmas. Hommikul kell 6 oli äratus ning pool 7 pidime juba kõik kodu lähedal suures parklas kokku saama, sest seal ootas meid juba filmidest tuntud Ameerika kollane koolibuss- justnimelt sellega me läksimegi, kõik koos! Inimesi oli palju, kokku koos lastega vist mingi veidi alla 30.

Loomulikult pakuti juba kell 7 hommikul joogipoolist- mimosa`t (shampus apelisini mahlaga). Mark sundis mind ka jooma, seega ma viisakalt ühe topsitäie jõin (sest mulle ei maitse tegelikult ei shampus ega apelsini mahl)!

Sõit kestis umbes 1,5h ning äkitselt olimegi keset metsa, telefonil enam levi polnud ning peale mõne auto, mis samas suunas sõitsid, ei olnudki seal enam midagi- tundus, et olime sattunud eikellegimaale (ei meenutanud enam üldse USAt)! Sihtkohta jõudes oli aga suur parkla autosid täis, vaba kohta leida oli raske (eriti veel bussile). Kuna see oli viimane nädalavahetus enne, kui USA lapsed kooli lähevad, siis ilmselt ka sellepärast oli rahvast väga palju.

Rentisime kõik endale tube`id- ma võtsin Cecile`iga kahepeal ühe suure, millel põhi ka all on, et saab seal sees istuda, kuigi vesi tuleb samal ajal läbi, seega mõnus jahutav. Rongi moodi avatud sõidukid (nagu Tallinna vanalinnas olev turistidele mõeldud rongi moodi sõiduk) viisid meid jõele lähedale, siis tuli veel umbes 5min jalutada ning olimegi kohal. Kuna tegemist on jõeveega, siis ega see kõige soojem ei olnud, umbes 22C. Esialgu oli kuulda ainult kriiskamist, kuid suht kiiresti harjusime ära selle jaheda veega.

Sõit mööda jõge võis alata! Kuna ilm iseenesest oli väga soe (üllatus-üllatus), siis hakkas vahepeal isegi nii soe, et hüppasin vette end jahutama. Võtsin ka enda snorgeldamise varustuse kaasa, seega lestad jalga, mask ette ja minek! Poole maa peal oli vee kohale laskuv puu, kust paljud vettehüppeid tegid. Just sel hetkel, kui ma seal läheduses snorgeldasin, hakkas üks plika kiljuma, et puuõõnes on suur madu ja ta ei saa enam puu otsast alla. Ohh see oli viimane asi, mis ma kuulda tahtsin- mina, kes ma kardan madusid rohkem, kui alligaatoreid, püüdsin nii kiiresti tube`i sisse saada, kui võimalik. Õnneks sain enne eluohtliku puuõõne juurde jõudmist veest välja!

Sõit kestis 1,5h ning siis olime lõpp-punktis ning rong viis meid tagasi alguspunkti. Oli aeg lõunat süüa. Viskasime vannilinad keset asfalti maha (sest kõik lauad ning muud vähegi võimalikud kohad olid juba hõivatud) ning sõime isuga- kõik olid nii näljased, et silmanägemine hakkas ära kaduma. Toidu valik oli muidugi ameerikapäraselt lai- võileibavad juustu, singi, pähklivõie, mustikamoosi või erinevate värskete juurviljadega, kõiksugu erinevad krõpsud (nii tervislik:D), puuviljad, shokolaadikook ja veel mingi kook (muidugi nii maitsvad!)...nämma!

Peale lõunasööki otsustasime veel korra lühema, 45min raja läbi teha. Kuna selleks ajaks säras päike juba kõrgel taevas, siis oli suht palav ning tuli jälle vahepeal tube`i seest välja hüpata ning veealust maailma avastama minna. Nägin isegi mõnda kala :D Vesi oli selge, kuigi kohati olid puud vette kukkunud ning ma paar korda loomulikult ei märganud neid, seega laks ja laks lõin end vastu puid ning kohati tundsin end nagu lestakala! Järjekordselt snorgeldades tõstan just pea vee alt välja, kui kuulen, et üks plika karjub "uss, uss!". Mul ikka ei vea- paanika oli suur ning püüdsin tube`i sisse saada, maksku, mis maksab! Muidugi Cecile ei saanud mind ka eriti aidata, sest ta samal hetkel hoidis Owen`it. Ega ma täpselt ei mäletagi, kuidas ma lõpuks sinna sain, sest olin nii närvis selle mao pärast, nii närvis, et ei hoolinud isegi sellest, et bikiinide ülemine osa mul seljast põhimõtteliselt kadunud oli- ning keda see huvitabki, kui madu sind võib-olla järgmine hetk jalast hammustab ning ega siis pikka pidu pole enam! Õnneks üks teine pere aitas mind veest välja ning seekord olin oma õppetunni saanud ning enam ma isegi oma väikest varvast üle tube`i ääre ei pistnud- õnnega ei tohi mängida! Hiljem kuulsin veel, et ühel meie sõbral oli madu nii umbes 10cm kauguselt peast mööda ujunud...ega keegi mulle seda varem ei öelnud, sest nad teadsid, kui palju ma madusid kardan...minu päevane adrenaliini kogus oli madude näol kätte saadud!

Päeva lõppedes olime kõik muidugi surmväsinud, isegi peole ei suutnud ma enam minna- vot nii vässu olin!

Pühapäeval käisin sõpradega rannas ning mõnna oli terve päeva lainetes hulpida- suve lõpuks on ka ookeani vesi niiiiii soe, et ega see ei jahutagi enam!

Ei ole mõtet muidugi mainidagi, et aeg on märkamatult läinud ning juba ongi peaaegu september- endiselt käime plikadega nädalavahetustel väljas (ega see ei muutu), kuid esmaspäevast läheb Carson kooli, 1. klassi, juba 4 nädala pärast sünnib beebi, kelle nimeks saab Grant, minu esimene aasta Ameerikas saab läbi juba oktoobris...raske uskuda, kui kiiresti aeg läheb...täpselt aasta tagasi täitsin suure hulga pabereid, kuigi siis ma veel ei uskunud muidugi, et ma päriselt ka USA-sse tulen. Kõik, mis nüüd tundub nii loomulik ja igapäevane, oli aasta tagasi minu jaoks võimatu ning uskumatult kauge ning kohe kindlasti mitte ei uskunud ma, et see võiks olla minu elu!

Olen kogenud nii palju uut ja huvitavat, veidrat ja kummalist, aga kindlasti on osa asju suureks pettumuseks- loomulikult ei ole kõik 100% positiivne...üheks negatiivseks pooleks, millest ma mingil määral ka varem kirjutanud olen, on siinsed hinnad! Paari toa juurdeehitus maksab ligi miljon ning uus hammas alates 50tuhat- need on ainult mõned näited. Alles eelmisel nädalal rääkis Inglise keele õpetaja täpsemalt siinsest tervishoiu süsteemist ning selle maksumusest- kuigi ma peaks juba tuttav olema siinsete hindadega, siis ikka veel suuteti mind üllatada. Nimelt on siin enamikel inimestel loomulikult kindlustus, kuid see ei ole nii, nagu Eestis- igaüks peab ise maksma iga kuu kindlustusfirmale, mille ta endale välja valib ning kui midagi juhtub, siis loomulikult tasub kindlustus, vähemalt enamiku. Siin ei ole mingit riiklikku süsteemi, et palgast läheb maha ja kõigil sama protsent...kui teenid vähe, siis saad endale mingit odavat kindlustust lubada, mis kindlasti ei kata enamus asju või katab ainult osaliselt, nii et kui midagi juhtub, peab inimene ikka ise enamiku maksma...

Kui inimene satub avariisse ning vaja kiirabiga haiglasse sõita, siis Floridas (igas osariigis kindlaks määratud) on selle "lõbusõidu" maksumuseks 800$ (10tuhat eek)! Kui veel vaja teha röngenpilte ning uurida, mis täpselt viga ning vaja paariks päevaks haiglasse jääda, siis selle maksumus kokku umbes 100 000 eek!!! Seega kindlustuseta inimene siin haigeks ei taha jääda!

Aga see selleks....teema vahetus. Paar nädalat tagasi sain teada, et siin elab veel üks teine Eesti tüdruk, kes kahjuks küll juba septembris tagasi kolib, kuid senikaua saab veel Eesti keelt praktiseerida, et päris ära ei ununeks :) Kahju,et varem seda ei teadnud, kuid parem hilja, kui mitte kunagi!

Ja veel- üks hommik üles ärgates leidsin enda akna peals pisikese konna, kelle teekond ilusasti näha oli...suht koomiline! Otse loomulikult pidin sellest kohe ka pilti tegema...

Ilmad on siin endiselt kuumad, ikka vähemalt 33C iga päev, kuigi nüüd sajab palju rohkem- vähemalt kord päevas ikka- enamasti õhtul või öösel. Homme lähen perega (kõik nende sõbrad ka) kusagile 1,5h sõidu kagusele siit, koha nimi Itchetucknee-seal mingid allikad ja saab rõnga sees istuda ning allavoolu liugelda lihtsalt, vahepeal snorgeldamine jne...vaatasin netist pilte- tundub väga ilus koht olevat, kristallselge vesi, keset metsa ja asuks nagu eikusagil. Ma ei ole muidugi kindel, kas ma pilte ka teha saan, sest ega ma oma kaamerat vette ju kaasa võtta ei saa ning just nimelt vees me vähemalt 4h järjest olemegi! Eks hiljem kirjutan oma muljetest ning kui võimalik pilte teha, siis lisan pilte ka :)

Põhja-Carolina...

Ega tänagi midagi erilist ei teinud- hommikul käisime siis kirikus, seekord oli mingi United Methodist Church (Ühendatud Metodisti kirik)- jõulude ajal käisin ju babtisti kirikus...veidike erinevad on muidugi- seekord tundus rohkem nagu Eestis, kuid mõningate eranditega. Alguses oli tervitus, kus kõikidele, kes su läheduses istuvad, peab Tere ütlema ning kätt suruma, mis sest, et kedagi ei tunne-ei tea...lastele tehti eraldi mingi mänguline osa, kus räägiti mingi lugu neile kõigepealt kiriku altari juures ning loo lõppedes saadeti nad kusagile eraldi ruumi pilte joonistama. Teenistus ise kestis 1h, seega piisavalt lühike, et ära ei tüdinenud. Loomulikult sai saia ja viinamarja mahla ka :D Eestis vist sama teema- ega keegi sulle päris veini ilmselt ei anna- liiga kulukas ning autoga peab ju ka keegi sõitma :D

Lõunasöögile läksime Childress Vineyards veiniistandusse, kus oli ka restoran loomulikult- läbi klaasi sai näha, kus on suured vaadid täis veini, mis juba valmis ning teisel pool maja olid suured metallist tünnid, kus sees alles viinamarjad, millest tehakse veini. Koht iseenesest oli väga ilus!

Ülejäänud päeva veetsime niisama majas ning õues- siin on suur suur aed. Koht, kus nad elavad on tegelikult väga ilus ja vaikne. Kui Jacksonville`s sellises koha elada saaks, oleks ülilahe muidugi!

Aga ega kõik ei saa ideaalne olla muidugi- olime kõik õues ning mängisime lastega, kui äkki Owen tooli peale ronis, ning kuna see oli kallaku peal, kukkus ta ümber sellega ning otse näoga vastu asfalti! Nägime kõik nagu aegluubis seda pealt, kuid keegi ei jõudnud midagi teha, mis sest, et olime suht lähedal...nii-nii kahju on temast- pool nägu täiesti kraabitud ja paistes, huul paks, suust jooksis verd ja põse pealt ka...loomulikult andsid nad talle kohe valuvaigisteid, kuid ma arvan, et homme näeb ta veelgi hullem välja, kui kõik paistes ja lilla on:(

Igastahes homme õhtul juba hakkame tagasi sõitma, eks näis, kuidas see meil kujuneb- loodetavasti seekord saan veidi magada ka :) Ahjaa- head nimepäeva mulle ka- Maris on ju päris hea nimi iseenesest! Haha!

Põhja-Carolina

Eile õhtul kell 11 hakkas siis rong Jacksonville`ist Põhja-Carolina`sse, Raleigh`isse sõitma. Ma ei tea miks ma teadsin, et meil on toad seal- igastahes ei olnud. Istusime üksteise taga, 2 istet kõrvuti. Muidugi ega väga hullu ka ei olnud, sest rongis olid nagu lennuki istmed, ainult suuremad ja laiemad ning jalgade alt tuli veel nn. tooli pikendus välja, seega sai end suht pikali panna, ainult et tool päris alla ei läinud ning sellises pool pikali/istukil asendis tuli magada. Võtsime oma padjad ja tekid (õhukesed) kaasa, et vähe mugavam oleks. Beebidel oli muidugi uudistamist palju ning nad ei olnud magama jäämisest kohe üldse enam huvitatud, sest kui kodust sõitma hakkasime, ajasime nad ju üles. Lõpuks 12 ajal olid nad nii unised ja kordamööda nutsid ainult. Peale pikka virinat jäid nad magama- pool ööd magas minu sules Owen ja hiljem Reed. Muidugi iga 30min järel oli jälle natuke nuttu, kuid see ei olnudki kõige hullem- magada oleks saanud küll, sest ei olnud üldsegi nii ebamugav, kuid MEELETULT külm oli, värisesin nagu haavaleht! Mis sest et mul olid suht soojad riided seljas, sokid jalas, tekk peal- ikkagi oli nii külm, et kui saigi sekundiks uni peale tulla, siis jrgmine sekund hakkasin jälle värisema. Koguaeg katsusin nina, sest tundus, et see hakkas peast ära külmuma!

Peale pikka ja külma 10 tunnist rongisõitu olime lõpuks Raleigh`ises, kust rentisime auto ja järgnes 2h sõitu Lexington`i, kus Marki vanemad elavad. Loodus on siin veidi ikka teistsugune, kui Floridas- mägisem maa, taimestik erinev, mul on punakas ning peaaegu kõik majad on ehitatud punastest tellistest. Palju on järvesid ning hetkeks tundsin, et olen hoopis Soomes, kus järved ümberringi. Sõites siia igal pool, keset nn. tühjust on mõningad majad, mis mõnikord hiigelsuured, suure aiaga, ilusasti muru niidetud (muide siin muru nagu Eestis- pehme ja mõnus, ei anna Florida muruga võrreldagi, seal nagu nõelte peal käiks!), enamikel on suur veranda, kus ripub lai pingi moodi kiik ning siis läheb teerada järve äärde, kus on väike sillake ning pisike paat. Päris ilus ja maaliline- meenutab mulle paljusid USA filme! Pilte pole loodusest teinud veel, sest olin nii unine, et üritasin autos natukenegi magada...

Kohale jõudes vahetasime kiirelt riided ja kohe edasi, sest majast 1h autosõidu kaugusel oli Marki suguvõsa kokkutuleku moodi asi- see oli kusagil pargis, kõik näod mulle muidugi võhivõõrad, isegi Dabi ütles, et ta pm. ei tea ühtegi inimest seal, seega ma polnud ainus. Sõime, mängisime veidi võrkpalli ning siis tagasi majja, sest lapsed olid väga väsinud...

Eraldi peatükki väärib muidugi see maja siin- USKUMATU! Ja mitte selle pärast uskumatu, et siin mingid miljonärid elaksid vms- ei, üldsegi mitte...nimelt on siin majas KÕIK niii meeletult korras ja iga pisimgi detail nii täpselt oma koha peal, et isegi piinlik on majja sisse astuda! Nad hoiatasid mind muidug juba varem, kuid oma silm on kuningas ning kindel on see, et minu üllatusmomenti nad ära ei suutnud rikkuda- ohhetasin ja ahhetasin...võin surmkindlalt väita, et ma ei ole elusees rohkm korras maja näinud- peaks Oprah`le kirjutama, et ta oma kaameramehed siia saadaks, sest see väärib rääkimist ning teistele näitamist...igastahes majas vist umbes 9 tuba- seega hiigelsuur ning ainult kaks inimest elab siin...minu arvates muidugi hullumeelsus! Igal toal on oma teema, mööbel midagi antiigi sarnast, kuid mitte päris vist. Tuba, kus mina magan, on nn. tüdrukute tuba ehk printsessi tuba. Iga pisimgi detail on läbi mõeldud ning peaaegu kõik on roosa. Printsessiteemalised asjad on igal pool- voodipesu, lambid, mängutoos, päevatekk, kalender, peegel, kell, raamatud, nukud, pildid seina peal jne jne..isegi roosad lipsud garderoobi uste küljes! Poiste tuba on kauboi teemaline- seega võite isegi arvata, et kõik sama, ainult et iga eseme peal kauboid!

Maia iseenesest asub suht keset eimiskit, üksikud majad muidugi ümberringi on, kuid majade tihedust annab võrrleda Eesti külakestega. Marki vanemad tööl ei käi (ärge küsige, kuidas nad elavad- ma ei tea) ning seeg on neil aega päevad läbi maja korras hoida- mitte ainsatki tolmukübekest ei leia siit majast. Püüdsin otsida isegi- voodi alt, pisikeste portselanist esemete pealt, öökapi tagant- ei leia, kõik puhas! Kui majja sisse astusime, panid nad kõigi meie jalanõud kohe korralikult seina äärde rivvi. Nad on totaalsed puhtusearmastajad- isegi õhtusöögi jaoks oli igal taldrikul oma järjekord, salatikastmed olid järjekorras ja iga inimese topsi peale oli nimi kirjutatud, et keegi vale topsi ei võtaks ning isegi salvräti peale olid nimed kirjutatud- uskumatu! Ma muidugi tegin siin pilte igalpool- isegi nende magmistoast, salaja muidugi...ei usu, et nad mu blogi lugema hakkaksid, vastasel juhul vaatavad küll, et ma vist hakkan nende maja maha müüma, sest igast toast ja esemest pildid tehtud :D

Kaksikud muidugi tahtsid mängida- selle jaoks tõid nad välja paar mänguasja, kuid nii kui lapsed hetkeks eemale jooksid, koristasid nad asjad ära, et segadust ei oleks- kohati on see kõik jube koomiline :D

Homme on Marki ema sünnipäev ning lähe kirikusse ka- viimati käisin jõulude ajal, nii et ega see mulle liiga ei tee ilmselt! Kuid jah, nad (Marki vanemad) on väga, väga usklikud siin- söögipalved koguaeg ning söömise ajal jumalikud laulud, piibel igas toas jne. Iseenesest toredad inimesed, lihtsalt kohati naljakalt veidrad!

Reisile...

Ega vahepeal selle kahe nädala jooksul midagi eriti toimunud polegi- peale igapäevast piina ja valuvaigistite võtmist saab jälle normaalselt süüa ning ei pea enam tablette võtma- olin vahepeal juba lootust kaotamas ning tundus, et terve mu nägu jääbki eluks ajaks valutama! Õnneks asjalood muutunud nüüd.

Maja juurdeehitus on ka vahepeal täielikult valmis saanud, elan oma uues toas nüüd, selline pisike ja armas. Laste mängutuba on muidugi hiigelsuur nagu tantsusaal...täna peaks lõpule jõudma ka aia korrastamine, töömehed mässavad siin- väike purskkaev nüüd maja ees, uued taimed, suur palm võeti maha, sest neile ei meeldinud selle asukoht jne jne...aga tundub, et see uus kujundus ja uued erisugused taimed on päris kenad.

Otse loomulikult ei ole nädalavahetused möödunud rannas pidutsemiseta- ikka endiselt samad kohad, mis lemmikuks saanud, nüüd seltskonda lisandunud ka uus Columbia tüdruk Gloria, kellega eile ka basseini ääres käisin päeval (ta hoiab AINULT 4a. plikatirtsu- eriti lihtne elu!)- väga tore inimene!

Hetkel täidan ka pabereid, et teiseks aastaks sia jääda- põhimõtteliselt ongi kõik tehtud, tuleb ainult ära faksida, sest pere siin juba täitis kõik paberid ning pikendas teise aasta peale. Aeg läheb ikka mega kiirelt- alles tulin ju siia, nagu eile oleks see olnud, kuid juba 9,5kuud olnud siin ning peagu juba teine aasta jookseb...

Kuid juba homme õhtul sõidan perega Põhja-Carolina`sse, kus elab Marki ema ning tema sünnipäevale lähemegi nagu aru sain. Õhtul 11 läheb rong ning magame rongis, kokku 10h sõitu. Tagasi hakkame sõitma esmaspäeva õhtul kell 10, samuti siis ööbime rongis. Loodetavasti tuleb tore reis, peaks ilus koht olema ning pole ju varem käinud ka seal, seega ootan põnevusega! Saab ühe osariigi jälle nimekirja lisada :P

Eks ma siis kirjutan, kuidas seal meeldib ning mis toimub :) Bon voyage for me!

Mitte alati pole kõik hästi...

See ütlus peab küll täielikult paika, et kui läheb midagi halvasti, siis hakkabki halvasti minema...ajas natuke tagasi minnes, siis puhkusel olles murdsin hamba (all eelviimane)- jama küll, aga ega see mulle väga valu ei teinud, nii et kui reisilt tagasi tulin panin aja hambaarsti juurde, et see korda teha. Muidugi ma tean, kui kallis siin igasugune (hamba)ravi on, seega lootsin, et äkki kindlustus katab selle, vähemasti siis suurema osa ravist. Taustainfoks veel, et Laura (Aupaircare piirkonnajuht) kaudu leidsin hambaarsti- nimelt on see naine Tšehhist, tuli kümmekond aastat tagasi USA-sse, samuti lapsehoidjaks, kuid nüüd töötab siin erapraksises hambaarstina ning ka tema peres oli 4a järjest sama firma kaudu lapsehoidja...

Eile käisin siis hambaarsti juures- sain shoki, sest tuli välja, et hammas nii halvas seisus, et seda enam parandada ei saa ning tuleb välja tõmmata...olin totaalselt endast väljas muidugi, aga ega midagi teha ei saa, sest kui välja ei tõmba, tuleb põletik ja asi läheb ainult hullemaks...pidin siis kiirelt otsuse vastu võtma ning nõustusin, et hammas tuleb välja tõmmata...peale seda jubedat protsessi (peaaegu minestasin, muidugi tuli õmmelda ka!) ei saanud muidugi rääkida, sest suu oli mingit sidet täis, et veri kinni jääks...positiivse poole pealt, oli see arst nii hea inimene, et isegi raha ei võtnud minult..muidugi ainult sellepärast, et ta ise samamoodi kunagi siia tulnud ning kõik rõõmud/mured üle elanud...oleksin pidanud muidu mingi 2500-3000eek maksma...aga see selleks- uurisin siis, et mis nüüd edasi saab...arst ütles, et kuna olen nii noor, siis parim variant oleks implantaat, mille saaks paigaldada 4kuu pärast, kui luu endise hamba koha peal on täielikult paranenud...õnneks istusin, kui kuulsin, kui palju see uue hamba paigaldamine siin maksab- 50 000eek!!! Küsisin mitu korda üle, sest ma ei tahtnud uskuda, et ma õigesti kuulsin, kuid jah, 50tuhat eek! Vot siis tahtsin nutma hakata....ega ma sel hetkel ei saanud suhu vaadata ka, et kes see üldse välja paistab või mitte...ei saanud ju suudki lahti teha peale kõiki neid süste...

Läksin siis koju, nutsin veidi, rahunesin maha..ja kui süstide mõju ära kadus, testisin kohe, kas paistab välja ka, et hammast pole- jumal tänatud, et ei paista!!! See oli täielik kergendus...muidugi pean ma pikemas perspektiivis midagi välja mõtlema, kuid praegu pole olukord nii hull, kui ma kartsin...pean nüüd vaid ootama, kuni see haav täielikult paraneb!

Aga nagu sellest kõigest veel vähe oleks, siis täna läksin järjekordselt oma inglise keele tundi...sadas päris tihedalt ning hoovist välja tagurdades tundsin mingit müksu..no see selleks, sõitsin edasi ning 100m hiljem mõtlesin, et ma ikka igaks juhuks kontrollin, et misasi see oli. Süda jättis lööke vahele, kui nägin tagaosas kraapse...muidugi läksin kohe tagasi ning täiesti masendav- tagurdasin autole otsa! Nimelt oi naabritel keegi külas, aga nad vist nii rumalad, et pargivad täpselt nii, et peaaegu võimatu meil oma hoovist välja sõita! Kuna sadas ka, siis ma seda autot ei näinud ja nii ma seda autot mõlkisingi! Veider on see, et mu autol pole midagi viga, pisikesed kraapsud ainult, mida ei näegi, aga sellel autol mingi suur mõlk sees- ega ma kindel pole, et ma selle tegin, sest see võis seal varemgi olla, see oli mingi vana auto...aga no ma loomulikult meeletult närvis, kutsusin Mark`i õue ning just samal ajal tulid ka saabrid oma külalistega õue. Mark muidugi ütles et ma maha rahuneks, et see tühiasi ning mingu ma tuppa, ta ajab asjad korda. Dabni ütles, et ta samamoodi juba kaks korda mu autoga kellelegi otsa sõitnud, sest naabrite külalised pargivad täpselt nii, et meil raske välja saada oma hoovist ning kui piisavalt tähelepani ei pööra, ongi avarii!

Nonii...ma väga loodan, et sellega on mu jamad lõppenud...sest seda on rohkem kui küll juba! Ei olegi elu alati lill ka siinpool ookeani..vahel tuleb ka murede/jamade peale mõelda ning igast probleeme lahendada, nii et juuksed hallid!