• Create your own travel map or travel blog


• Top vacation rentals at TripAdvisor

Iga päev mõtlen, et kirjutan blogi, aga no ei jõua selleni kunagi. Vahepeal on nii palju sündmusi onlud ja tunnen, et olen koguaeg nagu orav rattas!

21. nov. läksime perega (Gloria võtsin ka kaasa) Keystone Heights`i, mis asub kusagil "eikellegimaal" ehk siis pisike külake, mis ümbritsetud pisikeste järvedega. Kuna oli tänupühade nädal, siis oli võimalus terve perega minna (koer võeti ka kaasa). Minek iseenesest oli juba omaette ettevõtmine, mida võibki arvata, kui 4 last on. Kuigi sinna oli ainult 1,5h sõitu, siis hakkasime plaanitust 2,5h hiljem minema ning mina sõitsin Marki autoga (Gloria ja Carson ka) ning ülejäänud siis teise autoga. Ega ma autost välja ei näinud, sest asju oli nii palju ning lisaks oli veel taga 3 jalgratast! Tundsin end nagu mõnes Ameerika filmis, kus suure perega autokaravanis ümber USA rändama minnakse.
Maja, mille nad rentisid, asus järve ääres ning kuulus inimestele, kes armastavad jahindust, sest kogu sisustus ning seinad olid kuidagi seotud loomadega. Karunahk oli seina peal, väga palju kirve päid ning isegi üks tagumik, mis oli üsna koomiline. Kõik, mis vähegi võimalik, oli tehtud looma sarvedest või mõnest muust kehaosast.
Ega seal midagi teha polnud- oligi nagu täielik puhkus (ainult et liigagi palju). Mina ja Gloria olime seal pühapäevast kolmapäeva õhtuni. Ühel peäval käisime kõik koos Gainsville`is, mis on tuntud kui jalkalinn. See on Gators´i (ülikooli jalkatiim, väga tuntud siin) kodulinn ning nende staadionil käisime ka. Meil vedas, sest mängijad just harjutasid seal ning tegin Carsonist ja mõnest mängijast pilti. Nad olid muidugi väga elevil sellest. Ma neid nagunii ei tea, seega ei hakanud ma küll suurest rõõmust lakke hüppama.
25.nov olid tänupühad. See on siis väga tähtis püha, kus kõik pered/sugulased kokku tulevad ning on üks suur söömine. Kõik toidud on traditsioonilised ning igal aastal samad. Isegi Eestis näitas vist TV-s, kuidas USA president mõnele kalkunile armu andis ning nad ellu jättis. Seega polegi vist vaja öelda, et kalkun on kõige olulisem toit sel päeval.
Aga otse loomulikult oli ärevus sees juba, sest sama päeva õhtul/öösel hakkas ju aasta suurim ostuhullus- Black Friday! Läksin Gloriaga St. Augustine`sse ning hakkasime juba kell 10 õhtul poodlema. Sel aastal lahkusime suht kiiresti (kui eelmise aastaga võrrelda)- juba kell 2 öösel olid ostud tehtud ning magama minek. Otse loomulikult oli mul vaja hommikul uuesti poodidesse minna, sest nimekirjas oli veel paar asja maha kriipsutamata. Kokkuvõttes sain kõik, mis plaanisin ja rohkemgi veel! Olin ikka totaalselt rahul! Nad peaksid samasugust üritust Eestis ka korraldama!
Kuna Mark ja Dabni ostsin endale Black Friday ajal uue fotoka, siis pakkusid nad enda oma mulle. Nende kaamera omakorda parem, kui minu vana, seega müüsin enda oma maha, et saaksin uut finantseerida :) Lõpp hea, kõik hea! Super hea kaamera on- CANON EOS Rebel SX. Tahan nüüd veel uue lensi ka juurde osta sellele...kui rikkaks saan, siis ostan :D Loen veidi erialast kirjandust ning ühte kursust võtan ka internetis, kuid aega napib ja seega on see õppimine nii ja naa.
Peale kõige on järgmine nädal veel inglise keele testid, mis loodan edukalt läbida! Siis edaspidi oleks kõik juba kooli sisseastumiseelsed tunnid! Eks näis, kuidas kõik läheb!
Loomulikult on mega kiire aeg, sest jõulud kohe-kohe käes! Pole vist mõtet mainidagi, et iga päevaga tundub, et aeg lendab üha kiiremini!
Täna sai Grant 3 kuuseks ning nüüd läks Dabni ka tööle tagasi ning olen selle lastekarjaga üksi! Vahel on küll juuksed püsti ja tahaks minema joosta, aga nad on ikka mega armsad ju ning järgmine sekund juba on kõik OK.
Selle nädalaga saab ka Cecile`il aasta USAs oldud ning ta läheb tagasi Prantsusmaale. Bon Voyage Cecile!

Disney EPCOT

Nädalavahetusel käisin Orlandos jälle. Lõpuks ometi jõudsin ka ühte Disney parkidest- Epcot`i. Õnneks oli mul tasuta pääse, kuna Mark ja Dabni annetasid raha kusagile ning siis said tasuta piletid. Vastasel juhul oleks see mulle ikka väga kalliks maksma läinud, sest ainuüksi pargi sissepääse üheks päevaks maksab üle 1000eek! Pluss muidugi maksad eraldi veel parkimise eest (ligi 200eek), söögid, joogid ning suveniirid (kui peaks veel raha üle olema).
Epcot on nn. kõige vähem lapsemeelne park. Praegune aastaaeg on ideaalne Disney külastamiseks, sest pargid ei ole nii ülerahvastatud kui suvel ning samuti ei ole nii kuum. Ma ei kujuta ettegi kuidas seal on võimalik suvel liigelda, kui on meeletu kuumus, päike lõõmab ja peab igalpool vähemalt tunni järjekorras passima- arvan, et lõbu asemel oleks see hoopis täielik piin!
Uskumatu, mis kõik inimeste lõbustamiseks ehitatud on. Kohati tundus, et vaatan mingit filmi tulevikust. Raske on seda kõike kirjeldada, sest tõelise elamuse saab otse loomulikult ise kohal olles. Käisin ajas tagasi tuhandeid aastaid, kosmoses käisin ka ära, isegi kaks korda ning sõitsin ülikiire ralliautoga. Need on ainult mõningad lõbustused, mis seal proovida saab. Valik on palju suurem, ma lihtsalt ei jõudnud igale poole.
Veel on Epcot`is nn. erinevad riigid, mida külastada saab. See tähendab siis, et on konkreetset riiki iseloomustavad hooned, restoranid ning esinejad. Esindatud olid Mehhiko, Norra (ma küll ei näinud), Hiina, Saksamaa, Itaalia, USA, Jaapan, Maroko, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Kanada. Kõige muljetavaldavamad on Jaapani ja Hiina ehitised ja Kanada kaljud. Veel tekkis veider tunne Maroko alas, kus tundus, et olen jälle Egiptusesse sattunud. Isegi lõhn majades oli sama- viirukid igalpool jne. Kõhutantsija oli ka olemas nagu ikka sealsele riigile kohane.
Õhtul kell 9 hakkas järve kohal ilutulestik, mis oli ikka meeletult ilus. Ei olegi varem midagi sellist näinud- ilmselt seetõttu, et lisaks ilutulestikule olid seal veel ka veejoad, valgusmäng ning igast muud elemendid.
Peale Disney`t käisin Orlando kesklinnas peol, klubis nimega TABU. Väga äge koht on- mega suur, hea muusika ning jällegi tekkis veidi selline Euroopaliku klubi tunne.
Pühapäeval tagasiteel peatusin korra Daytona`s jälle, aga kuna oli tuuline, siis rannas ei kannatanud väga olla. Aga see rannaala seal on niisama jalutamiseks ka väga ilus.
Lisan palju pilte, sest nagu ka vanasõna ütleb- üks pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna!

Orlando ja Daytona Beach

Ega siin Jakconville`is minu jaoks midagi väga uut ja põnevat enam ei ole...ikka endistviisi kõik. Kolmapäeval oli Carsoni sünna, ta sai 7 aastaseks. Pidu oli laupäeval ranna lähedal ühe pargis, kus oli mingi iga-aastane peredele mõeldud üritus, et kõik kes tahavad, saavad ööseks telkima jääda sinna. Mark ja Carson ning veel mõned nende tuttavad seda tegidki, kuid ennem seda pidasid seal sünnipäeva. Ma käisin ka korraks, kuid läksin sealt otse Orlandosse. Oleksin tegelikult juba reede õhtul läinud, kuid tahtsin ikka korra Carsoni sünnale ka minna.

Orlandosse läksime siis mina, Cecile ja veel üks sõber Barry. Kuna tal oli mingi korter seal (nn. puhkuseosakud vms), siis saime tasuta ööbida. Korter asus 19. korrusel väikese veekogu kaldal ning aknast oli super vaade. Kaugelt eemalt paistis kesklinn ning otse üle pisikese järvekese oli veepark. Kuna me jõudsime alles õhtul 8 ajal sinna, siis me loomulikult ühtegi parki ei külastanud ning oli vaja kohe sättima hakata, et peole minna (pole vist eriti suur üllatus). Barry oli muidugi nii lahke, et samal ajal, kui me end peoks valmis sättisime, tegi ta meile õhtusöögi, mis maitses super hea! Super luks!
Läksime klubisse nimega LUX. See oli ilmselgelt hispaania keelt rääkivate kodanike lemmikkoht, sest peale meie seal ühtegi mitte hispaania keelt rääkivat inimest ei leidunud. Kõik tantsisid salsat ja reggaeton`i. Ma muidugi neid tantsustiile üldse tantsida ei oska. Tuleb meeletult puusasid liigutada, ise samal ajal veidi kikivarvul ette ja taha astuda ning ülakeha peaks nagu samal ajal paigal olema. No midagi sellist, aga mina seda ei jaga ning tantsisin ikka mingit oma stiili, vahepeal üritasin salsat ka tantsida, kuid teiste arvates olin ilmselgelt maailma halvim. Tegelikult oli se päris äge ja omapärane kogemus, sest see DJ seal miksis hispaaniapärast muusikat klubimuusikaga ning päris äge oli!
Pühapäeval sõitsime Daytona Beach`ile, mis oli poolel teel koju, 1h autosõidu kaugusel Jacksonville`ist. See on päris suur turismipiirkond, kilomeetrite viisi hotelle kõik rannas rivis, kus tuhandete hotelliruumide vahel valida saab. Daytona on kuulus oma rallide poolest. Rannaala ise on lai ning ühe eripärana võib seal rannas autoga ringi sõita. Ei ole sellist pehmet liiva, maapind on kõva. Rand ise on palju ilusam kui Jacksonville`is. Kuigi vesi ei ole kristallselge nagu Miamis, siis kohe kindlasti on vesi puhtam ja sinisem kui siin. Enne randa jalutama minemist oli nälg nii suur (polnud aega hommikust süüa) ning käisime söömas Itaalia restoranis Olive Garden, kus toit oli meeletult hea ja peale selle ka tervislik!
Rand ise oli peaaegu et inimtühi, mis sest et taevas ainsatki pilve polnud ja sooja oli ka umbes 28C. Inimesed on vist kuumast suvest tüdinud või siis on see ilm nende jaoks liiga külm- ma pole kindel kumb variant see õigem on. Ja veel- rannas olid igalpool hiigelsuured (kuni poolemeetrise läbimõõduga) millimallikad, kuna parajasti oli mõõn, siis jäid need kõik kuuma päikese kätte ja surid. Jäki!
Tagasi koju sõitsime piki rannariba. Nii ilus! Muidugi hullud ameeriklased on omale hiigelsuured lossid iga nurga peale ehitanud, ning kelle loss ikka suurem ning rannale lähemal on, on kindlasti tegijam kui tema naaber.
Peatusime ka ühes väikses teeäärses jäätiseputkas, kus ehtsat masinajäätist sai! Ma tellisin maasika-shokolaadi,vanilje segu. Parim jäätis, mis USAst saanud olen! Kui nüüd meeletu jäätise isu tuleb, siis pean ainult 50min sõitma ja olengi seal :D
Viimase kohana tegime peatuse St. Augustine`s. Käisime ühe söögikoha terrassil istumas. ning jõime kokteili. Kohalikud muidugi vaatasid pühapäevast jalgpalli allkorrusel ning kisasid meeletult. Täitsa hullumeelsed!
Seekord siis selline nädalavahetus- super mõnus on Jacksonville`ist minema sõita, sest siin on kõik igapäevane ning teistes kohtades on kõik uus ja huvitav! Nagu ikka- igalpool mujal on parem, kus mind ei ole...

Atlanta

Nagu mõeldud ja otsustatud sai, siis reedel sõitsime Gloriaga Atlantasse, mis asub siis Georgia osariigis. Hakkasime juba pool 1 sõitma ning olime siis juba kell 6 kohal. Liiklus ei olnudki nii hull, kui arvasime, ainult 15min oli seisak, kuna jõudsime enam-vähem tipptunnil Atlantasse. See 5,5h sõitu pole muidugi midagi, läheb nii kiirelt. Vahetasime ka- sõitsime kordamööda, muusika vali ning laulsime valjusti ja valesti. Mida rohkem mööda, seda lõbusam!

Õnneks GPS kordagi valesti ei näidanud, seega jõudsime esimese korraga ning eksimusteta kohale. Ööbisime sõprade juures, sest ilmselt muidu poleks läinudki, sest hotellis ööbides oleks see reis mitu korda kallimaks läinud! Saime endale teise korruse toa rõduga ning muidugi vannitoaga...vaene sõber pidi ise terve nädalavahetuse pisikese sohva peal magama, aga no seda rohkem tänulikud me talle olime, et peaaegu võhivõõrad endale külla lubas ning veel oma toa meile andis (nimelt kohtusime nende sõpradega mõned nädalad tagasi Miamis). Korteriomanikku me muidugi tema toast välja ei löönud, mingi viisakus peab ikka olema :D Aga omanik ise pärit Uus-Meremaalt, kuid juba peaaegu 9a USA-s elanud...olgu juba ette öeldud, et kõik, kellega tutvusime, olid super toredad inimesed ning tänu neile läks ka meie reis täielikult korda!
Aga reedel muidugi läksime peole. See klubi meenutas natuke Eestis Tallinna klubisid- suur, mitu saali, mitmekordne, dj mängis muusikat! Jacksonville`s on rohkem pubi moodi kõik, palju väiksemad kohad ning inimesed ei pööra riietusele nii palju tähelepanu. Muidugi ei ole seal sissepääs tasuta, vaid nagu ikka suurlinnas tuleb kõige eest maksta. Peod Atlantas kestavad 3ni (siin aint 1.45ni) ja see ongi selline normaalne aeg, sest siis on veel aega magada ka, enne kui hommik käes.
Laupäeval läksime ühte hiigelsuurde parki, kus tahtsime lõunat süüa ning hiljem niisama ringi jalutada, sest seal oli väga ilus! Parkimise eest makstes öeldi meile nagu muuseas, et sel nädalavahetusel on seal just geide ja lesbide kokkutulek. Hakkasime kõik valju häälega naerma ning küsisime, et kas see oli mingi vihje meile või?! :D Otsustasime, et lähme pargi teise osasse, kus me otseselt kokkutuleku keskpunktis ei ole, sest tahtsime jsut ühte kindlasse söögikohta minna.
Koht oli väga ilus ning ilm super- päike säras taevas ja nii mõnuds soe. Mina tellisin esimest korda elus shushi`t ning jäin rohkem kui rahule. Muidugi valisin ma sellise, kus toorest kala sees pole, sest ma kardan toorest kala sama palju kui madusid..mis sest et see kala enam ei hammusta...
Istusime väljas, sest sellise ilmaga oleks patt restoranis sisse sööma minna. Seal kokkutulekul oli suur lava ning esinejad, seega kuulasime tasuta elavat muusikat ka.
Lahkudes tegime veel pilte Gloriaga ning ootasime oma sõpru, kui üks noormees meie juurde astus. Ma kahjuks ei saa ega oska seda häält järgi teha, kuid väga viisakalt ning naiseliku häälega ütles ta: "Tereeee tüdrukud! Te olete niiiiii ilusad ja mulle tüdrukud üldse ei meeldigi!". Püüdsin tõsiseks jääda, kuigi ega see väga lihtne ei olnud. Noormees oli ju aus, lihtsalt oli väga naljakas, kuidas ta seda ütles.
Pargist lahkudes nägime veel kahte noormeest mähkmetes. Ei tea, mis teema sellega oli aga tähelepanu tõmbasid nad sellega kõvasti ligi, sest iga viimne kui silmapaar vaatas neid ning naeris laginal. Nad nautisid seda täiel rinnal! Otse loomulikult nägime ka transvestiite ja üleüldse igast naljakaid tegelasi. Tänava ääres istusid käeraudadesse pandud usutegelased, kes selle kokkutuleku vastu protesteerisid. Ühesõnaga kultuuri rohkem kui rubla eest :D
Peale harivat hommikupoolikut läksime World of Coca Cola`sse (Coca Cola maailm). See oli väga äge koht! Näidatakse, kuidas karastusjoogid valmivad ning saab proovida peaaegu et kõikide maailma riikide karastusjooke. Aafrika omad olid küll kohati nii hullu maitsega, et peale makstes ka ei tahaks neid saada. Aga kindel on see, et karastusjoogid eri maailma paikades maitsevad totaalselt erinevalt!
Kohtusime Coca Cola karuga ning tegime pildi 2010a. Vancouver`i Olümpiamängude tõrvikuga, mida vääääga kuulsad inimesed on oma käes hoidnud! Veel oli seal palju erinevaid joogiautomaate, mis pärit eri aegades, mõni isegi 19.sajandist. Käisime 4D kinos, kus ma muidugi esmakordselt käisin. Tegemist oli muidugi Coca Cola teemalise lastefilmiga, kuid elamus oli vägev! Toolid liiguvad jubedalt, tuul puhub näkku, vett pritsib ning iga hetk on tunne, et kogu see kupatus sealt ekraanilt lendab mulle näkku kinni. Kriiskasin nagu 5-aastane ning peale filmi olin nii õhinas, et ei teadnud kuhu joosta! Haha...
Peale kõike seda läksime nn. mitte kõige paremasse linnaossa, et veelgi rohkem end kultuuriliselt harida. Muidugi saime seda jällegi täie raha eest. Igal pool olid grafitid seinte peal, inimesed istusid niisama tänaval ning mängisid pilli või suitsetasid kanepit. Inimesed Iraanist protestisid ka millegi vastu. Üks söögikoht nägi välja nagu pealuu. Ühesõnaga kunsti võis näha igal pool, kuhu vaatad.
Peale kõike seda olime juba suht väsinud ning nälg oli meeletu. Tahtsime sööma minna ühte restorani, mis asub veidi nagu künka peal (mägi see nüüd päris ei olnud) ning kuna oli juba pime, siis linnavaade oli super ilus! Kuigi selle vaate me ära nägime, siis sööma me sinna siiski ei jäänud, sest järjekord oli liialt pikk, 1.5h ootamist, aga me olime selleks liiga näljased! Sõime kiirelt mingis Mehhiko kiirtoidukohas ning siis oli kell juba nii palju, et tuli koju minna ning peoks valmis sättida. Kuigi olime mega väsinud, siis absoluutselt lubamatu oleks olnud koju magama jääda- siis me oleks võinud juba Jacksonville`i jääda ju!
Laupäeva õhtul läksime rohkem pubi moodi kohta, kuid endiselt ei saa seda siinse pubiga võrrelda, sest see oli hiigelsuur, osaliselt avatud, mitmekordne ja muusika oli super! Tutvusime veel mõnede inimestega, kellest võib-olla kõige huvitavam oli meeslapsehoidja, kes töötab ühe ülirikka pere jaoks seal. Hoiab ühte tüdrukut ning teenib 20tuhat nädalas! Me olime liiga väsinud, et peale pidu edasi minna kusagile, kuid meie sõbrad läksid korra selle meeslapsehoidja juurde- õigemini sinna majja, kus ta töötab. Kuna peret kunagi kodus pole, sest nad ainult rändavad ringi, siis võib ta seal olla. Ma tegelikult kahetsen, et me sinna ei läinud, sest tuli välja, et selle korteri väärtus on umbes 175miljonit Eesti krooni!!! Jah, ma ei suuda seda ette kujutada...kõik tuttavad, kes seal korteris käisid laupeäva öösel, tulid tagasi suud lahti ning ei suutnud uskuda, sest ka nemad polnud varem nii kallis ja luksuslikus elamsies käinud! Ühest toast teise viis lift ning ühe nupuvajutusega avanes sein, mille tagan tuli välja hiigelsuur köök. Mittemidagiütleva klaasist vaasi väärtus oli "kõigest" paarsada tuhat krooni jne jne...ühesõnaga ma sooda oleks võinud enda uneaja ära unustada ning ikka kaasa minna sõpradega- oleks ma ainult varem teadnud, et sellist elamist näen, poleks ma kahelnudki! Aga no teinekord äkki õnnesub, sest üks Brasiilia tüdruk, kes ka nende pundis oli, on nüüd meie sõps ning ütles, et kui peaksime jälle Atlantasse sattuma, siis peame kindlasti talle teada andma! Ja no otse loomikulult me seda ka siis teeme!
Ja pühapäeval siis ei teinudki muud, kui kiirelt üks hommikukohvi ning pool 2 hakkasime tagasi sõitma. Enesetunne ei olnud just kiita, sest juba laupeäval tundsin, et hakkan haigeks jääma, kuid pühapäevaks olin juba täitsa haige- nina tilkus ja kurk valutas mõnusalt. Tagasisõit muidugi tundus veidi aeglasem, kuna väsimus oli ka peal, aga ega midagi hullu ei olnud. Juba õhtul 7st olime kodus.
Täna on neljapäev ja ma endiselt haige! Vot mis üks nädalavahetus Atlantas teha võib! Kuid kõik oli seda väärt...linn on super ilus ning hea meelega sõidaks juba see nädalavahetus tagasi :)

Jaguars`i mäng, uus beebi jne jne...

Ei ole päris pikka aega jälle midagi kirjutanud- nagu ikka on vabanduseks see, et kiire on olnud ja ilmselt olen laisk ka...inglise keele tunnid on küll ainult 2x nädalas, kuid kodutöid on nii palju, et need võtavadki enamuse mu vabast ajast.

Paar nädalat tagasi käisin jälle JAGUARSi mängul, viimane kord käisin perega eelmise aasta detsembris. nüüd oli piisavalt aega mööda läinud, et võiks uuesti minna, sest ega ma ju mingi hullem Ameerika jalgpalli fänn ei ole. Aastas korra kannatab minna. Lõbus on muidugi, kui sõpradega koos minna, nagu ma seekord tegingi, kuid ega ma mängust mitte kui midagi aru ei saa. Plaksutan siis, kui teised plaksutavad. Pealegi oli nii meeletult kuum ilm, et ma peaaegu minestasin ning läksin kiirelt sisse tagasi. Õnneks olid meil nn. klubi istmed (club seats) ning see tähendas, et sain sisse minna end jahutama- kui oleks tavaistmed, siis võib sellest ainult unistada! Õnneks hakkas poole mängu ajal sadama ning peale seda ei olnud enam nii väljakannatamatult palav. Muidugi kaasnes vihmaga ka äikese ilm ning seetõttu mäng peatati 30minutiks ning kõik inimesed pidid staadionilt lahkuma- alles siis, kui mäng uuesti peale hakkas, võisid inimesed tagasi oma kohtadele istuda.

Aga nüüd kõige tähtsama teema juurde- reedel, 17.september sündis siis see kauaoodatud beebi, kelle nimeks sai Grant Joseph McCrary. Kaalus peaaegu 4kg ning pikkust ma ei teagi. Otse loomulikult on ta meeletult armas! Reedel läksin kaksikutega haiglasse ka ning juba pühapäeval said nad koju. Sel nädalal ongi ema-isa mõlemad kodus- veider kohe, sest maja koguaeg rahvast täis. Kuigi laps on küllaltki suur, sest kaksikud olid sündides kahepeale kokku 4kg ringis, siis praegu tunduvad Reed ja Owen täielikud hiiglased.
Kaksikud on vahepeal nii palju arenenud- riid ütleb mõned sõnad juba ning aru saavad nad peaaegu kõigest, ükskõik kas räägid siis inglise või eesti keeles.
Täna käisin järjekordselt basseini ääres, seekord kahe Eesti plikaga-Mall ja Terje- ning Gloria oli ka. Kahjuks hakkas sadama ning väga pikalt ei saanud lobiseda. Terje sõidab teisipäeval tagasi Eestisse, nii et mina ja Mall vesistame, kui ta Eesti toidust räägib. Suureks õnneks avastasime, et siin mingi Euroopa toidukaupade pood, kuhu ma küll veel jõudnud ei ole, kuid plaanin minna lähipäevil. Seal pidavat olema kohupiima (millest ameeriklased elusees kuulnudki pole vist), Läti Karums`i kohukesi, borši suppi, musta leiba jne jne..mul ila tilgub juba. Loodetavati vastavad kuulujutud ikka tõele ning saan üle aasta aja jälle sarnaseid asju süüa, mis Eestis sõin. Eks annan teada, kuidas see toidupoe reis läks. Kindel on see, et odavad need asjad seal ei ole, ning ühe kohukese eest tuleb välja käia umbes 50eek. Aga no ega ma siin neid kroone lugema ei hakka kui juttu on haruldasest toidust, millest ma täiega puudust tunnen!
Ja veel- 2 nädala pärast lähme Gloriaga Atlanasse, Georgiasse! Oleme ülipõnevil muidugi, sest see pidi äge suurlinn olema. Loodetavasti läheb kõik plaanipäraselt ning me ikka käime seal ära ning jääme oma trip`iga rahule ka :)

Miami trip

Reede õhtul sõitsime siis Gloriaga Miamisse- 5h sõitu ja olimegi kohal. Vahepeal sõitis tema ka korraks, sain silmi puhata. Kohale jõudsime 10 ajal ning ööbisime samas kohas, kus ma eelmine kord ööbisin, kuid seekord upgrade`isime (võtsime parema) tuba ning ei pidanud enam mingite võõrastega jagama. Samuti oli tuba ikka palju parem, kui eelmine kord ja asukoht oli ka super, Collins Avenue`l, 1 blokk rannast!

Loomulikult tuli kohe sättima hakata, et välja minna. Õnneks kestavad Miamis peod 5ni hommikul, seega me väga kiirustama ei pidanudki. Rahvast oli South Beach`il ikka meeletult, kuna oli pühade nädalavahetus ning rahvamassid olid kõik Miamisse kokku tulnud, et suve lõppu ning pühasid tähistada. Jalutasime niisama tänaval ringi, kuid peaaegu võimatu oli klubidesse sisse saada, sest kõik kohad olid ülerahvastatud ning lauad eelnevelt broneeritud ning nn. tavainimesi ei lase keegi sisse, kui sa just boddle service`it (pudeli(te) tellimine lauda) ei taha tellida, mis maksab alates 5000eek! Loomulikult meil Gloriaga seda raha nii üle pole, et hakkaks pudeleid lauda tellima, seega lootsime lihtsalt õnnele, et mingite suvakatega koos sisse saada- ega see ongi peaaegu ainuke võimalus Miamis klubisse saada! Ühe klubi ees hakkasidki mingid kohalikud suhtlema meiega ning kuna nemad ka sellesse konkreetsesse klubisse sisse ei saanud, siis läksime nendega koos järgmisse kohta, kus neil tuttav töötas- see on teine variant, et sisse saada. See oli tegelikult väga äge klubi, muusika oli super ning mingisuguse show korraldas seal "Jackass" filmist tuntud "wee man". Me muidugi tegime temaga koos pilte, kuid nagu hiljem selgus, siis just sel hetkel Gloria fotokas lakkas töötamast ning mingeid pilte meil ei olnud! Lubasin ta fotoka aknast välja visata, kuid hiljem hakkas see jälle tööle ning Gloria ei lubanud seda trügikasti visata...

Laupäeval jalutasime niisama Collins Avenue`l ringi, shoppasime veidi (muide leidsin endale 10$ eest super päikeseprillid!) ning siis jalutasime tagasi mööda Ocean Drive`i, tegime nn. inimeste vaatlust. See on seal põhiline tegevus päeva ajal, inimesed lihtsalt sõidavad autodega või siis jalutavad, ning vaatavad ning suht tihti ka kommenteerivad valjusti inimesi.
Peale seda läksime randa. Mõnuuus! Päike paistis, tuhanded inimesed peesitasid rannas, vesi on megasoe ning kristallselge! Mis sa veel tahad?!
Õhtul pikutasime niisama paar tundi, sest 5ni väljas pidutseda ei ole just lihtne. Aga siis tuli jälle sättima hakata, et välja minna.
Tahtsime minna LIV-i, mis on Miami parim ööklubi. Inimesi oli seal meeletult- sajad ja sajad inimesed üritasid sisse saada. Peale tunniajalist ootamist olid jalad väsinud ning kuigi olime juba päris lähedal turvameestele otsustasime lahkuda, sest öeldi, et niipea nagunii enam kedagi sisse ei lasta, kuna klubi on täis. Isegi neid, kes pakkusid meeletuid summasid sissesaamiseks, ei lastud sisse! Tuleb veel mainida, et klubi pilet oli 1500eek!!
Siis käisime niisama veel paaris kohas ringi, kuid enamus kohtadesse muidugi sisse ei lastud. Ning kohtades, kuhu saime sisse, ei meeldinud muusika.
Lõpuks läksime mingisse Iiri pubisse, kus oli päris hea muusika, lahe DJ ning toredad inimesed. Sealt lahkusime alles 5ajal hommikul muidugi- kes siis enne peo lõppu koju läheb, eriti veel, kui oled Miamis!
Pühapäeva hommikul olime muidu juba vägagi kurnatud- vähene uni ning pidutsemine tunde kõrgetel kontsadel olid teinud oma töö! Loivasime randa, kus tuli muidugi järjekordne fotosessioon teha, kuid peale seda pikutasime niisama, sest ringi jalutada ei viitsinud meist enam kumbki!
Otsustasime muidugi, et peame ikkagi ka ühes kaubanduskeskuses ära käima! Kahjuks oli meil ainult tunnike aega, seega shoppasime nii kiirelt kui võimalik- ostsin paar kleiti, õigemini päris kleit oli neist üks, ülejäänud kaks peaksid vist pluusid olema, kuid ma kasutan neid kleidi eesmärgil! Mega soodsalt sain, kuna oli soodukas, kalleim kleit oli 200eek! Ühed ilusad sandaalid sain ka 150eek eest!
Õhtul läksime muidugi jällegi välja, seekord ainult mõneks tunniks, sest hommikul oli vaja hakata tagasi sõitma. Istusime niisama ühes välirestoranis/pubis, kuid meeletu äikeseilm tuli. Õnneks olime muidugi katuse all, kuid pikselöögid olid nii tugevad, et ma iga kord hüppasin tooli pealt püsti, ise samal ajal kõrvu kinni hoides ning meeletult karjatades. Ning tundus, et iga inimene seal vaatas mind imelikult, aga mul oli midugi ükskõik!
Kokkuvõttes oli see reis mega lahe ja lõbus, nalja sai palju, tutvusime uute inimestega ning nautisime Miami melu sajaprotsendiliselt!