Atlanta

Nagu mõeldud ja otsustatud sai, siis reedel sõitsime Gloriaga Atlantasse, mis asub siis Georgia osariigis. Hakkasime juba pool 1 sõitma ning olime siis juba kell 6 kohal. Liiklus ei olnudki nii hull, kui arvasime, ainult 15min oli seisak, kuna jõudsime enam-vähem tipptunnil Atlantasse. See 5,5h sõitu pole muidugi midagi, läheb nii kiirelt. Vahetasime ka- sõitsime kordamööda, muusika vali ning laulsime valjusti ja valesti. Mida rohkem mööda, seda lõbusam!

Õnneks GPS kordagi valesti ei näidanud, seega jõudsime esimese korraga ning eksimusteta kohale. Ööbisime sõprade juures, sest ilmselt muidu poleks läinudki, sest hotellis ööbides oleks see reis mitu korda kallimaks läinud! Saime endale teise korruse toa rõduga ning muidugi vannitoaga...vaene sõber pidi ise terve nädalavahetuse pisikese sohva peal magama, aga no seda rohkem tänulikud me talle olime, et peaaegu võhivõõrad endale külla lubas ning veel oma toa meile andis (nimelt kohtusime nende sõpradega mõned nädalad tagasi Miamis). Korteriomanikku me muidugi tema toast välja ei löönud, mingi viisakus peab ikka olema :D Aga omanik ise pärit Uus-Meremaalt, kuid juba peaaegu 9a USA-s elanud...olgu juba ette öeldud, et kõik, kellega tutvusime, olid super toredad inimesed ning tänu neile läks ka meie reis täielikult korda!
Aga reedel muidugi läksime peole. See klubi meenutas natuke Eestis Tallinna klubisid- suur, mitu saali, mitmekordne, dj mängis muusikat! Jacksonville`s on rohkem pubi moodi kõik, palju väiksemad kohad ning inimesed ei pööra riietusele nii palju tähelepanu. Muidugi ei ole seal sissepääs tasuta, vaid nagu ikka suurlinnas tuleb kõige eest maksta. Peod Atlantas kestavad 3ni (siin aint 1.45ni) ja see ongi selline normaalne aeg, sest siis on veel aega magada ka, enne kui hommik käes.
Laupäeval läksime ühte hiigelsuurde parki, kus tahtsime lõunat süüa ning hiljem niisama ringi jalutada, sest seal oli väga ilus! Parkimise eest makstes öeldi meile nagu muuseas, et sel nädalavahetusel on seal just geide ja lesbide kokkutulek. Hakkasime kõik valju häälega naerma ning küsisime, et kas see oli mingi vihje meile või?! :D Otsustasime, et lähme pargi teise osasse, kus me otseselt kokkutuleku keskpunktis ei ole, sest tahtsime jsut ühte kindlasse söögikohta minna.
Koht oli väga ilus ning ilm super- päike säras taevas ja nii mõnuds soe. Mina tellisin esimest korda elus shushi`t ning jäin rohkem kui rahule. Muidugi valisin ma sellise, kus toorest kala sees pole, sest ma kardan toorest kala sama palju kui madusid..mis sest et see kala enam ei hammusta...
Istusime väljas, sest sellise ilmaga oleks patt restoranis sisse sööma minna. Seal kokkutulekul oli suur lava ning esinejad, seega kuulasime tasuta elavat muusikat ka.
Lahkudes tegime veel pilte Gloriaga ning ootasime oma sõpru, kui üks noormees meie juurde astus. Ma kahjuks ei saa ega oska seda häält järgi teha, kuid väga viisakalt ning naiseliku häälega ütles ta: "Tereeee tüdrukud! Te olete niiiiii ilusad ja mulle tüdrukud üldse ei meeldigi!". Püüdsin tõsiseks jääda, kuigi ega see väga lihtne ei olnud. Noormees oli ju aus, lihtsalt oli väga naljakas, kuidas ta seda ütles.
Pargist lahkudes nägime veel kahte noormeest mähkmetes. Ei tea, mis teema sellega oli aga tähelepanu tõmbasid nad sellega kõvasti ligi, sest iga viimne kui silmapaar vaatas neid ning naeris laginal. Nad nautisid seda täiel rinnal! Otse loomulikult nägime ka transvestiite ja üleüldse igast naljakaid tegelasi. Tänava ääres istusid käeraudadesse pandud usutegelased, kes selle kokkutuleku vastu protesteerisid. Ühesõnaga kultuuri rohkem kui rubla eest :D
Peale harivat hommikupoolikut läksime World of Coca Cola`sse (Coca Cola maailm). See oli väga äge koht! Näidatakse, kuidas karastusjoogid valmivad ning saab proovida peaaegu et kõikide maailma riikide karastusjooke. Aafrika omad olid küll kohati nii hullu maitsega, et peale makstes ka ei tahaks neid saada. Aga kindel on see, et karastusjoogid eri maailma paikades maitsevad totaalselt erinevalt!
Kohtusime Coca Cola karuga ning tegime pildi 2010a. Vancouver`i Olümpiamängude tõrvikuga, mida vääääga kuulsad inimesed on oma käes hoidnud! Veel oli seal palju erinevaid joogiautomaate, mis pärit eri aegades, mõni isegi 19.sajandist. Käisime 4D kinos, kus ma muidugi esmakordselt käisin. Tegemist oli muidugi Coca Cola teemalise lastefilmiga, kuid elamus oli vägev! Toolid liiguvad jubedalt, tuul puhub näkku, vett pritsib ning iga hetk on tunne, et kogu see kupatus sealt ekraanilt lendab mulle näkku kinni. Kriiskasin nagu 5-aastane ning peale filmi olin nii õhinas, et ei teadnud kuhu joosta! Haha...
Peale kõike seda läksime nn. mitte kõige paremasse linnaossa, et veelgi rohkem end kultuuriliselt harida. Muidugi saime seda jällegi täie raha eest. Igal pool olid grafitid seinte peal, inimesed istusid niisama tänaval ning mängisid pilli või suitsetasid kanepit. Inimesed Iraanist protestisid ka millegi vastu. Üks söögikoht nägi välja nagu pealuu. Ühesõnaga kunsti võis näha igal pool, kuhu vaatad.
Peale kõike seda olime juba suht väsinud ning nälg oli meeletu. Tahtsime sööma minna ühte restorani, mis asub veidi nagu künka peal (mägi see nüüd päris ei olnud) ning kuna oli juba pime, siis linnavaade oli super ilus! Kuigi selle vaate me ära nägime, siis sööma me sinna siiski ei jäänud, sest järjekord oli liialt pikk, 1.5h ootamist, aga me olime selleks liiga näljased! Sõime kiirelt mingis Mehhiko kiirtoidukohas ning siis oli kell juba nii palju, et tuli koju minna ning peoks valmis sättida. Kuigi olime mega väsinud, siis absoluutselt lubamatu oleks olnud koju magama jääda- siis me oleks võinud juba Jacksonville`i jääda ju!
Laupäeva õhtul läksime rohkem pubi moodi kohta, kuid endiselt ei saa seda siinse pubiga võrrelda, sest see oli hiigelsuur, osaliselt avatud, mitmekordne ja muusika oli super! Tutvusime veel mõnede inimestega, kellest võib-olla kõige huvitavam oli meeslapsehoidja, kes töötab ühe ülirikka pere jaoks seal. Hoiab ühte tüdrukut ning teenib 20tuhat nädalas! Me olime liiga väsinud, et peale pidu edasi minna kusagile, kuid meie sõbrad läksid korra selle meeslapsehoidja juurde- õigemini sinna majja, kus ta töötab. Kuna peret kunagi kodus pole, sest nad ainult rändavad ringi, siis võib ta seal olla. Ma tegelikult kahetsen, et me sinna ei läinud, sest tuli välja, et selle korteri väärtus on umbes 175miljonit Eesti krooni!!! Jah, ma ei suuda seda ette kujutada...kõik tuttavad, kes seal korteris käisid laupeäva öösel, tulid tagasi suud lahti ning ei suutnud uskuda, sest ka nemad polnud varem nii kallis ja luksuslikus elamsies käinud! Ühest toast teise viis lift ning ühe nupuvajutusega avanes sein, mille tagan tuli välja hiigelsuur köök. Mittemidagiütleva klaasist vaasi väärtus oli "kõigest" paarsada tuhat krooni jne jne...ühesõnaga ma sooda oleks võinud enda uneaja ära unustada ning ikka kaasa minna sõpradega- oleks ma ainult varem teadnud, et sellist elamist näen, poleks ma kahelnudki! Aga no teinekord äkki õnnesub, sest üks Brasiilia tüdruk, kes ka nende pundis oli, on nüüd meie sõps ning ütles, et kui peaksime jälle Atlantasse sattuma, siis peame kindlasti talle teada andma! Ja no otse loomikulult me seda ka siis teeme!
Ja pühapäeval siis ei teinudki muud, kui kiirelt üks hommikukohvi ning pool 2 hakkasime tagasi sõitma. Enesetunne ei olnud just kiita, sest juba laupeäval tundsin, et hakkan haigeks jääma, kuid pühapäevaks olin juba täitsa haige- nina tilkus ja kurk valutas mõnusalt. Tagasisõit muidugi tundus veidi aeglasem, kuna väsimus oli ka peal, aga ega midagi hullu ei olnud. Juba õhtul 7st olime kodus.
Täna on neljapäev ja ma endiselt haige! Vot mis üks nädalavahetus Atlantas teha võib! Kuid kõik oli seda väärt...linn on super ilus ning hea meelega sõidaks juba see nädalavahetus tagasi :)