Atlanta

Nagu mõeldud ja otsustatud sai, siis reedel sõitsime Gloriaga Atlantasse, mis asub siis Georgia osariigis. Hakkasime juba pool 1 sõitma ning olime siis juba kell 6 kohal. Liiklus ei olnudki nii hull, kui arvasime, ainult 15min oli seisak, kuna jõudsime enam-vähem tipptunnil Atlantasse. See 5,5h sõitu pole muidugi midagi, läheb nii kiirelt. Vahetasime ka- sõitsime kordamööda, muusika vali ning laulsime valjusti ja valesti. Mida rohkem mööda, seda lõbusam!

Õnneks GPS kordagi valesti ei näidanud, seega jõudsime esimese korraga ning eksimusteta kohale. Ööbisime sõprade juures, sest ilmselt muidu poleks läinudki, sest hotellis ööbides oleks see reis mitu korda kallimaks läinud! Saime endale teise korruse toa rõduga ning muidugi vannitoaga...vaene sõber pidi ise terve nädalavahetuse pisikese sohva peal magama, aga no seda rohkem tänulikud me talle olime, et peaaegu võhivõõrad endale külla lubas ning veel oma toa meile andis (nimelt kohtusime nende sõpradega mõned nädalad tagasi Miamis). Korteriomanikku me muidugi tema toast välja ei löönud, mingi viisakus peab ikka olema :D Aga omanik ise pärit Uus-Meremaalt, kuid juba peaaegu 9a USA-s elanud...olgu juba ette öeldud, et kõik, kellega tutvusime, olid super toredad inimesed ning tänu neile läks ka meie reis täielikult korda!
Aga reedel muidugi läksime peole. See klubi meenutas natuke Eestis Tallinna klubisid- suur, mitu saali, mitmekordne, dj mängis muusikat! Jacksonville`s on rohkem pubi moodi kõik, palju väiksemad kohad ning inimesed ei pööra riietusele nii palju tähelepanu. Muidugi ei ole seal sissepääs tasuta, vaid nagu ikka suurlinnas tuleb kõige eest maksta. Peod Atlantas kestavad 3ni (siin aint 1.45ni) ja see ongi selline normaalne aeg, sest siis on veel aega magada ka, enne kui hommik käes.
Laupäeval läksime ühte hiigelsuurde parki, kus tahtsime lõunat süüa ning hiljem niisama ringi jalutada, sest seal oli väga ilus! Parkimise eest makstes öeldi meile nagu muuseas, et sel nädalavahetusel on seal just geide ja lesbide kokkutulek. Hakkasime kõik valju häälega naerma ning küsisime, et kas see oli mingi vihje meile või?! :D Otsustasime, et lähme pargi teise osasse, kus me otseselt kokkutuleku keskpunktis ei ole, sest tahtsime jsut ühte kindlasse söögikohta minna.
Koht oli väga ilus ning ilm super- päike säras taevas ja nii mõnuds soe. Mina tellisin esimest korda elus shushi`t ning jäin rohkem kui rahule. Muidugi valisin ma sellise, kus toorest kala sees pole, sest ma kardan toorest kala sama palju kui madusid..mis sest et see kala enam ei hammusta...
Istusime väljas, sest sellise ilmaga oleks patt restoranis sisse sööma minna. Seal kokkutulekul oli suur lava ning esinejad, seega kuulasime tasuta elavat muusikat ka.
Lahkudes tegime veel pilte Gloriaga ning ootasime oma sõpru, kui üks noormees meie juurde astus. Ma kahjuks ei saa ega oska seda häält järgi teha, kuid väga viisakalt ning naiseliku häälega ütles ta: "Tereeee tüdrukud! Te olete niiiiii ilusad ja mulle tüdrukud üldse ei meeldigi!". Püüdsin tõsiseks jääda, kuigi ega see väga lihtne ei olnud. Noormees oli ju aus, lihtsalt oli väga naljakas, kuidas ta seda ütles.
Pargist lahkudes nägime veel kahte noormeest mähkmetes. Ei tea, mis teema sellega oli aga tähelepanu tõmbasid nad sellega kõvasti ligi, sest iga viimne kui silmapaar vaatas neid ning naeris laginal. Nad nautisid seda täiel rinnal! Otse loomulikult nägime ka transvestiite ja üleüldse igast naljakaid tegelasi. Tänava ääres istusid käeraudadesse pandud usutegelased, kes selle kokkutuleku vastu protesteerisid. Ühesõnaga kultuuri rohkem kui rubla eest :D
Peale harivat hommikupoolikut läksime World of Coca Cola`sse (Coca Cola maailm). See oli väga äge koht! Näidatakse, kuidas karastusjoogid valmivad ning saab proovida peaaegu et kõikide maailma riikide karastusjooke. Aafrika omad olid küll kohati nii hullu maitsega, et peale makstes ka ei tahaks neid saada. Aga kindel on see, et karastusjoogid eri maailma paikades maitsevad totaalselt erinevalt!
Kohtusime Coca Cola karuga ning tegime pildi 2010a. Vancouver`i Olümpiamängude tõrvikuga, mida vääääga kuulsad inimesed on oma käes hoidnud! Veel oli seal palju erinevaid joogiautomaate, mis pärit eri aegades, mõni isegi 19.sajandist. Käisime 4D kinos, kus ma muidugi esmakordselt käisin. Tegemist oli muidugi Coca Cola teemalise lastefilmiga, kuid elamus oli vägev! Toolid liiguvad jubedalt, tuul puhub näkku, vett pritsib ning iga hetk on tunne, et kogu see kupatus sealt ekraanilt lendab mulle näkku kinni. Kriiskasin nagu 5-aastane ning peale filmi olin nii õhinas, et ei teadnud kuhu joosta! Haha...
Peale kõike seda läksime nn. mitte kõige paremasse linnaossa, et veelgi rohkem end kultuuriliselt harida. Muidugi saime seda jällegi täie raha eest. Igal pool olid grafitid seinte peal, inimesed istusid niisama tänaval ning mängisid pilli või suitsetasid kanepit. Inimesed Iraanist protestisid ka millegi vastu. Üks söögikoht nägi välja nagu pealuu. Ühesõnaga kunsti võis näha igal pool, kuhu vaatad.
Peale kõike seda olime juba suht väsinud ning nälg oli meeletu. Tahtsime sööma minna ühte restorani, mis asub veidi nagu künka peal (mägi see nüüd päris ei olnud) ning kuna oli juba pime, siis linnavaade oli super ilus! Kuigi selle vaate me ära nägime, siis sööma me sinna siiski ei jäänud, sest järjekord oli liialt pikk, 1.5h ootamist, aga me olime selleks liiga näljased! Sõime kiirelt mingis Mehhiko kiirtoidukohas ning siis oli kell juba nii palju, et tuli koju minna ning peoks valmis sättida. Kuigi olime mega väsinud, siis absoluutselt lubamatu oleks olnud koju magama jääda- siis me oleks võinud juba Jacksonville`i jääda ju!
Laupäeva õhtul läksime rohkem pubi moodi kohta, kuid endiselt ei saa seda siinse pubiga võrrelda, sest see oli hiigelsuur, osaliselt avatud, mitmekordne ja muusika oli super! Tutvusime veel mõnede inimestega, kellest võib-olla kõige huvitavam oli meeslapsehoidja, kes töötab ühe ülirikka pere jaoks seal. Hoiab ühte tüdrukut ning teenib 20tuhat nädalas! Me olime liiga väsinud, et peale pidu edasi minna kusagile, kuid meie sõbrad läksid korra selle meeslapsehoidja juurde- õigemini sinna majja, kus ta töötab. Kuna peret kunagi kodus pole, sest nad ainult rändavad ringi, siis võib ta seal olla. Ma tegelikult kahetsen, et me sinna ei läinud, sest tuli välja, et selle korteri väärtus on umbes 175miljonit Eesti krooni!!! Jah, ma ei suuda seda ette kujutada...kõik tuttavad, kes seal korteris käisid laupeäva öösel, tulid tagasi suud lahti ning ei suutnud uskuda, sest ka nemad polnud varem nii kallis ja luksuslikus elamsies käinud! Ühest toast teise viis lift ning ühe nupuvajutusega avanes sein, mille tagan tuli välja hiigelsuur köök. Mittemidagiütleva klaasist vaasi väärtus oli "kõigest" paarsada tuhat krooni jne jne...ühesõnaga ma sooda oleks võinud enda uneaja ära unustada ning ikka kaasa minna sõpradega- oleks ma ainult varem teadnud, et sellist elamist näen, poleks ma kahelnudki! Aga no teinekord äkki õnnesub, sest üks Brasiilia tüdruk, kes ka nende pundis oli, on nüüd meie sõps ning ütles, et kui peaksime jälle Atlantasse sattuma, siis peame kindlasti talle teada andma! Ja no otse loomikulult me seda ka siis teeme!
Ja pühapäeval siis ei teinudki muud, kui kiirelt üks hommikukohvi ning pool 2 hakkasime tagasi sõitma. Enesetunne ei olnud just kiita, sest juba laupeäval tundsin, et hakkan haigeks jääma, kuid pühapäevaks olin juba täitsa haige- nina tilkus ja kurk valutas mõnusalt. Tagasisõit muidugi tundus veidi aeglasem, kuna väsimus oli ka peal, aga ega midagi hullu ei olnud. Juba õhtul 7st olime kodus.
Täna on neljapäev ja ma endiselt haige! Vot mis üks nädalavahetus Atlantas teha võib! Kuid kõik oli seda väärt...linn on super ilus ning hea meelega sõidaks juba see nädalavahetus tagasi :)

Jaguars`i mäng, uus beebi jne jne...

Ei ole päris pikka aega jälle midagi kirjutanud- nagu ikka on vabanduseks see, et kiire on olnud ja ilmselt olen laisk ka...inglise keele tunnid on küll ainult 2x nädalas, kuid kodutöid on nii palju, et need võtavadki enamuse mu vabast ajast.

Paar nädalat tagasi käisin jälle JAGUARSi mängul, viimane kord käisin perega eelmise aasta detsembris. nüüd oli piisavalt aega mööda läinud, et võiks uuesti minna, sest ega ma ju mingi hullem Ameerika jalgpalli fänn ei ole. Aastas korra kannatab minna. Lõbus on muidugi, kui sõpradega koos minna, nagu ma seekord tegingi, kuid ega ma mängust mitte kui midagi aru ei saa. Plaksutan siis, kui teised plaksutavad. Pealegi oli nii meeletult kuum ilm, et ma peaaegu minestasin ning läksin kiirelt sisse tagasi. Õnneks olid meil nn. klubi istmed (club seats) ning see tähendas, et sain sisse minna end jahutama- kui oleks tavaistmed, siis võib sellest ainult unistada! Õnneks hakkas poole mängu ajal sadama ning peale seda ei olnud enam nii väljakannatamatult palav. Muidugi kaasnes vihmaga ka äikese ilm ning seetõttu mäng peatati 30minutiks ning kõik inimesed pidid staadionilt lahkuma- alles siis, kui mäng uuesti peale hakkas, võisid inimesed tagasi oma kohtadele istuda.

Aga nüüd kõige tähtsama teema juurde- reedel, 17.september sündis siis see kauaoodatud beebi, kelle nimeks sai Grant Joseph McCrary. Kaalus peaaegu 4kg ning pikkust ma ei teagi. Otse loomulikult on ta meeletult armas! Reedel läksin kaksikutega haiglasse ka ning juba pühapäeval said nad koju. Sel nädalal ongi ema-isa mõlemad kodus- veider kohe, sest maja koguaeg rahvast täis. Kuigi laps on küllaltki suur, sest kaksikud olid sündides kahepeale kokku 4kg ringis, siis praegu tunduvad Reed ja Owen täielikud hiiglased.
Kaksikud on vahepeal nii palju arenenud- riid ütleb mõned sõnad juba ning aru saavad nad peaaegu kõigest, ükskõik kas räägid siis inglise või eesti keeles.
Täna käisin järjekordselt basseini ääres, seekord kahe Eesti plikaga-Mall ja Terje- ning Gloria oli ka. Kahjuks hakkas sadama ning väga pikalt ei saanud lobiseda. Terje sõidab teisipäeval tagasi Eestisse, nii et mina ja Mall vesistame, kui ta Eesti toidust räägib. Suureks õnneks avastasime, et siin mingi Euroopa toidukaupade pood, kuhu ma küll veel jõudnud ei ole, kuid plaanin minna lähipäevil. Seal pidavat olema kohupiima (millest ameeriklased elusees kuulnudki pole vist), Läti Karums`i kohukesi, borši suppi, musta leiba jne jne..mul ila tilgub juba. Loodetavati vastavad kuulujutud ikka tõele ning saan üle aasta aja jälle sarnaseid asju süüa, mis Eestis sõin. Eks annan teada, kuidas see toidupoe reis läks. Kindel on see, et odavad need asjad seal ei ole, ning ühe kohukese eest tuleb välja käia umbes 50eek. Aga no ega ma siin neid kroone lugema ei hakka kui juttu on haruldasest toidust, millest ma täiega puudust tunnen!
Ja veel- 2 nädala pärast lähme Gloriaga Atlanasse, Georgiasse! Oleme ülipõnevil muidugi, sest see pidi äge suurlinn olema. Loodetavasti läheb kõik plaanipäraselt ning me ikka käime seal ära ning jääme oma trip`iga rahule ka :)

Miami trip

Reede õhtul sõitsime siis Gloriaga Miamisse- 5h sõitu ja olimegi kohal. Vahepeal sõitis tema ka korraks, sain silmi puhata. Kohale jõudsime 10 ajal ning ööbisime samas kohas, kus ma eelmine kord ööbisin, kuid seekord upgrade`isime (võtsime parema) tuba ning ei pidanud enam mingite võõrastega jagama. Samuti oli tuba ikka palju parem, kui eelmine kord ja asukoht oli ka super, Collins Avenue`l, 1 blokk rannast!

Loomulikult tuli kohe sättima hakata, et välja minna. Õnneks kestavad Miamis peod 5ni hommikul, seega me väga kiirustama ei pidanudki. Rahvast oli South Beach`il ikka meeletult, kuna oli pühade nädalavahetus ning rahvamassid olid kõik Miamisse kokku tulnud, et suve lõppu ning pühasid tähistada. Jalutasime niisama tänaval ringi, kuid peaaegu võimatu oli klubidesse sisse saada, sest kõik kohad olid ülerahvastatud ning lauad eelnevelt broneeritud ning nn. tavainimesi ei lase keegi sisse, kui sa just boddle service`it (pudeli(te) tellimine lauda) ei taha tellida, mis maksab alates 5000eek! Loomulikult meil Gloriaga seda raha nii üle pole, et hakkaks pudeleid lauda tellima, seega lootsime lihtsalt õnnele, et mingite suvakatega koos sisse saada- ega see ongi peaaegu ainuke võimalus Miamis klubisse saada! Ühe klubi ees hakkasidki mingid kohalikud suhtlema meiega ning kuna nemad ka sellesse konkreetsesse klubisse sisse ei saanud, siis läksime nendega koos järgmisse kohta, kus neil tuttav töötas- see on teine variant, et sisse saada. See oli tegelikult väga äge klubi, muusika oli super ning mingisuguse show korraldas seal "Jackass" filmist tuntud "wee man". Me muidugi tegime temaga koos pilte, kuid nagu hiljem selgus, siis just sel hetkel Gloria fotokas lakkas töötamast ning mingeid pilte meil ei olnud! Lubasin ta fotoka aknast välja visata, kuid hiljem hakkas see jälle tööle ning Gloria ei lubanud seda trügikasti visata...

Laupäeval jalutasime niisama Collins Avenue`l ringi, shoppasime veidi (muide leidsin endale 10$ eest super päikeseprillid!) ning siis jalutasime tagasi mööda Ocean Drive`i, tegime nn. inimeste vaatlust. See on seal põhiline tegevus päeva ajal, inimesed lihtsalt sõidavad autodega või siis jalutavad, ning vaatavad ning suht tihti ka kommenteerivad valjusti inimesi.
Peale seda läksime randa. Mõnuuus! Päike paistis, tuhanded inimesed peesitasid rannas, vesi on megasoe ning kristallselge! Mis sa veel tahad?!
Õhtul pikutasime niisama paar tundi, sest 5ni väljas pidutseda ei ole just lihtne. Aga siis tuli jälle sättima hakata, et välja minna.
Tahtsime minna LIV-i, mis on Miami parim ööklubi. Inimesi oli seal meeletult- sajad ja sajad inimesed üritasid sisse saada. Peale tunniajalist ootamist olid jalad väsinud ning kuigi olime juba päris lähedal turvameestele otsustasime lahkuda, sest öeldi, et niipea nagunii enam kedagi sisse ei lasta, kuna klubi on täis. Isegi neid, kes pakkusid meeletuid summasid sissesaamiseks, ei lastud sisse! Tuleb veel mainida, et klubi pilet oli 1500eek!!
Siis käisime niisama veel paaris kohas ringi, kuid enamus kohtadesse muidugi sisse ei lastud. Ning kohtades, kuhu saime sisse, ei meeldinud muusika.
Lõpuks läksime mingisse Iiri pubisse, kus oli päris hea muusika, lahe DJ ning toredad inimesed. Sealt lahkusime alles 5ajal hommikul muidugi- kes siis enne peo lõppu koju läheb, eriti veel, kui oled Miamis!
Pühapäeva hommikul olime muidu juba vägagi kurnatud- vähene uni ning pidutsemine tunde kõrgetel kontsadel olid teinud oma töö! Loivasime randa, kus tuli muidugi järjekordne fotosessioon teha, kuid peale seda pikutasime niisama, sest ringi jalutada ei viitsinud meist enam kumbki!
Otsustasime muidugi, et peame ikkagi ka ühes kaubanduskeskuses ära käima! Kahjuks oli meil ainult tunnike aega, seega shoppasime nii kiirelt kui võimalik- ostsin paar kleiti, õigemini päris kleit oli neist üks, ülejäänud kaks peaksid vist pluusid olema, kuid ma kasutan neid kleidi eesmärgil! Mega soodsalt sain, kuna oli soodukas, kalleim kleit oli 200eek! Ühed ilusad sandaalid sain ka 150eek eest!
Õhtul läksime muidugi jällegi välja, seekord ainult mõneks tunniks, sest hommikul oli vaja hakata tagasi sõitma. Istusime niisama ühes välirestoranis/pubis, kuid meeletu äikeseilm tuli. Õnneks olime muidugi katuse all, kuid pikselöögid olid nii tugevad, et ma iga kord hüppasin tooli pealt püsti, ise samal ajal kõrvu kinni hoides ning meeletult karjatades. Ning tundus, et iga inimene seal vaatas mind imelikult, aga mul oli midugi ükskõik!
Kokkuvõttes oli see reis mega lahe ja lõbus, nalja sai palju, tutvusime uute inimestega ning nautisime Miami melu sajaprotsendiliselt!

Orlando ja back in school..

Reedel tuli Cecile`il äkkmõte, et võiks Orlandosse minna, kuna tal mingid prantsuse sõbrannad seal. Mõeldud-tehtud. Peale tööd hakkasime sõitma, õnneks asub Orlando ainult 2h kaugusel. Hotellitoa saime eriti soodsalt ning kiirustasime peole, sest nagu ka siin, on seal peo lõpp 2.00 ning siis koju minek. Meie jõudsime peole alles 12 ajal. Läksime Orlando downtown`i (kesklinn). Church Street on seal peamine, kuhu kõik klubid/pubid koondunud on ning kogu ööelu käib seal. Mulle isiklikult need kohad ei meeldinud, kuhu me sattusime- esimene oli Dragon Room- hiphop muusikaga klubi, kus kõik üritasid break dance`i teha, isegi kui nad seda tegelikult ei osanud! Teine oli mingi nn. kommimuusika, mille järgi tantsida küll ei saa ning kõrvad vilisesid pärast terve öö! Ilmselt ma lihtsalt ei sattunud endale sobivasse klubisse ning tegelikult oli mul palavik ka, seega ilmselt sellepärast ei nautinud väljas olemist.

Peale pidu viisime prantsuse plikad koju ning üritasime enda hotelli saada, kuid Cecile vana aju omaarust võttis hotelli visiitkaardi kaasa, kuid tegelikult muidugi mitte, seega meil ei olnud hotelli aadressi. Üritasin oma iPhone`i kaudu seda leida, sest teadsin hotelli nime, kuid Orlandos oli selle hotelliketi hotelle vähemalt 25! Seega käisime läbi paar hotelli, kuid kumbki polnud õige. Ega ei jäänud muud üle, kui prantsuse plikad uuesti peale võtta ning nad endaga kaasa võtta, sest nemad teadsid aadressita, kus see asub. Peale 1h sihitut ringisõitmist (küte ka peaaegu otsas) jõudsime lõpuks hotelli, kell oli 4 hommikul.

Hommikuks oli palavik veidi tõusnud, seega võtsin tableti sisse ning juba hakkaski parem. Kuna aga magada ei saanud ööläbi ning Cecile`i "hea aju" jättis DisneyWorld`i pileti koju, siis ei saanud ka sinna minna ning läksime hoopis shoppama.

Peale seda otsustasime ka päevavalguses kesklinnaga tutvuda- jalutasime seal ringi, käisime söömas ning siis koju tagasi.

Teemat vahetades- eelmisel nädalal lõpetasin eelmise tasee inglise keele, loomulikult sain järgmisele tasemele ka :) Esmaspäevast hakkasid juba kesklinnas kooli peamajas uued kursused- seega olen nüüd korralik koolialps :D Seda klassi anna eelmise tasemega võrreldagi...nüüd olen tõeliselt koolis :D Tunnid on 2x nädalas, kuid iseseisvat tööd on niiiiiiiiiiiiii palju ning kõik tööd pdeavad olema minuti pealt esitatud, muidu punkte ei saa. Loodtavasti saan ka selle taseme ilusasti lõpetatud, et siis juba edasi liikuda. Mina õnneks selle kursuse eest maksma ei pea, kuna olen mingis tasuta programmis, kui tegelik hind on ligi 7000eek!!! Pean ikka ülitänulik olema, kui siin miskit tasuta saan, sest iga asja hind on üüratu lihtsalt!

Ja veel- üks tore eestlane Mall leidid kuidagi minu blogi netist ning seega leidis mind ka Facebook`ist üles (öelge veel, et suhtlusportaalid kasulikud pole)- tema kolis siia juunis, enne seda elas Miamis mõnda aega. Ta on USAs elanud mõned kuud vähem, kui mina, kuid on nüüd abielus ja seega USA kodanik. Väga tore, et siin veel teisigi eestlasi on, saame teha oma väikse kommuuni, koos on ikka mõnusam.

Juba reedel sõidan Gloriaga Miamisse, seekord kolmseks päevaks. Siin on esmaspäev püha ning seega küsisin vabaks, saab 3 päeva Miamis ringi tatsata. Ega seal kauem ei kannata olla ka- esiteks ei suuda nii palju pidutseda ja teiseks pole miljoneid, sest just miljoneid on vaja, et seal rohkem kui paar päeva olla- isegi üks nädalavahetus seal maksab samapalju, kui eestlastele nädalane soojamaa reis...aga no mingit vaheldust Jacksonville`ile on vaja, seega tuleb minna, pealegi ei ole mul niipea puhkust saada. Loodetavasti tuleb mõnus reis, eks hiljem kirjutan, mis ja kuidas kõik oli!

Ichetucknee

Laupäeval käisime siis Ichetucknee`s tube`iga (nagu ujumisrõngas, ainult suurem ja saab valida kas tahad, et sellel põhi ka all oleks- siis saab seal sees istuda) sõitmas. Hommikul kell 6 oli äratus ning pool 7 pidime juba kõik kodu lähedal suures parklas kokku saama, sest seal ootas meid juba filmidest tuntud Ameerika kollane koolibuss- justnimelt sellega me läksimegi, kõik koos! Inimesi oli palju, kokku koos lastega vist mingi veidi alla 30.

Loomulikult pakuti juba kell 7 hommikul joogipoolist- mimosa`t (shampus apelisini mahlaga). Mark sundis mind ka jooma, seega ma viisakalt ühe topsitäie jõin (sest mulle ei maitse tegelikult ei shampus ega apelsini mahl)!

Sõit kestis umbes 1,5h ning äkitselt olimegi keset metsa, telefonil enam levi polnud ning peale mõne auto, mis samas suunas sõitsid, ei olnudki seal enam midagi- tundus, et olime sattunud eikellegimaale (ei meenutanud enam üldse USAt)! Sihtkohta jõudes oli aga suur parkla autosid täis, vaba kohta leida oli raske (eriti veel bussile). Kuna see oli viimane nädalavahetus enne, kui USA lapsed kooli lähevad, siis ilmselt ka sellepärast oli rahvast väga palju.

Rentisime kõik endale tube`id- ma võtsin Cecile`iga kahepeal ühe suure, millel põhi ka all on, et saab seal sees istuda, kuigi vesi tuleb samal ajal läbi, seega mõnus jahutav. Rongi moodi avatud sõidukid (nagu Tallinna vanalinnas olev turistidele mõeldud rongi moodi sõiduk) viisid meid jõele lähedale, siis tuli veel umbes 5min jalutada ning olimegi kohal. Kuna tegemist on jõeveega, siis ega see kõige soojem ei olnud, umbes 22C. Esialgu oli kuulda ainult kriiskamist, kuid suht kiiresti harjusime ära selle jaheda veega.

Sõit mööda jõge võis alata! Kuna ilm iseenesest oli väga soe (üllatus-üllatus), siis hakkas vahepeal isegi nii soe, et hüppasin vette end jahutama. Võtsin ka enda snorgeldamise varustuse kaasa, seega lestad jalga, mask ette ja minek! Poole maa peal oli vee kohale laskuv puu, kust paljud vettehüppeid tegid. Just sel hetkel, kui ma seal läheduses snorgeldasin, hakkas üks plika kiljuma, et puuõõnes on suur madu ja ta ei saa enam puu otsast alla. Ohh see oli viimane asi, mis ma kuulda tahtsin- mina, kes ma kardan madusid rohkem, kui alligaatoreid, püüdsin nii kiiresti tube`i sisse saada, kui võimalik. Õnneks sain enne eluohtliku puuõõne juurde jõudmist veest välja!

Sõit kestis 1,5h ning siis olime lõpp-punktis ning rong viis meid tagasi alguspunkti. Oli aeg lõunat süüa. Viskasime vannilinad keset asfalti maha (sest kõik lauad ning muud vähegi võimalikud kohad olid juba hõivatud) ning sõime isuga- kõik olid nii näljased, et silmanägemine hakkas ära kaduma. Toidu valik oli muidugi ameerikapäraselt lai- võileibavad juustu, singi, pähklivõie, mustikamoosi või erinevate värskete juurviljadega, kõiksugu erinevad krõpsud (nii tervislik:D), puuviljad, shokolaadikook ja veel mingi kook (muidugi nii maitsvad!)...nämma!

Peale lõunasööki otsustasime veel korra lühema, 45min raja läbi teha. Kuna selleks ajaks säras päike juba kõrgel taevas, siis oli suht palav ning tuli jälle vahepeal tube`i seest välja hüpata ning veealust maailma avastama minna. Nägin isegi mõnda kala :D Vesi oli selge, kuigi kohati olid puud vette kukkunud ning ma paar korda loomulikult ei märganud neid, seega laks ja laks lõin end vastu puid ning kohati tundsin end nagu lestakala! Järjekordselt snorgeldades tõstan just pea vee alt välja, kui kuulen, et üks plika karjub "uss, uss!". Mul ikka ei vea- paanika oli suur ning püüdsin tube`i sisse saada, maksku, mis maksab! Muidugi Cecile ei saanud mind ka eriti aidata, sest ta samal hetkel hoidis Owen`it. Ega ma täpselt ei mäletagi, kuidas ma lõpuks sinna sain, sest olin nii närvis selle mao pärast, nii närvis, et ei hoolinud isegi sellest, et bikiinide ülemine osa mul seljast põhimõtteliselt kadunud oli- ning keda see huvitabki, kui madu sind võib-olla järgmine hetk jalast hammustab ning ega siis pikka pidu pole enam! Õnneks üks teine pere aitas mind veest välja ning seekord olin oma õppetunni saanud ning enam ma isegi oma väikest varvast üle tube`i ääre ei pistnud- õnnega ei tohi mängida! Hiljem kuulsin veel, et ühel meie sõbral oli madu nii umbes 10cm kauguselt peast mööda ujunud...ega keegi mulle seda varem ei öelnud, sest nad teadsid, kui palju ma madusid kardan...minu päevane adrenaliini kogus oli madude näol kätte saadud!

Päeva lõppedes olime kõik muidugi surmväsinud, isegi peole ei suutnud ma enam minna- vot nii vässu olin!

Pühapäeval käisin sõpradega rannas ning mõnna oli terve päeva lainetes hulpida- suve lõpuks on ka ookeani vesi niiiiii soe, et ega see ei jahutagi enam!

Ei ole mõtet muidugi mainidagi, et aeg on märkamatult läinud ning juba ongi peaaegu september- endiselt käime plikadega nädalavahetustel väljas (ega see ei muutu), kuid esmaspäevast läheb Carson kooli, 1. klassi, juba 4 nädala pärast sünnib beebi, kelle nimeks saab Grant, minu esimene aasta Ameerikas saab läbi juba oktoobris...raske uskuda, kui kiiresti aeg läheb...täpselt aasta tagasi täitsin suure hulga pabereid, kuigi siis ma veel ei uskunud muidugi, et ma päriselt ka USA-sse tulen. Kõik, mis nüüd tundub nii loomulik ja igapäevane, oli aasta tagasi minu jaoks võimatu ning uskumatult kauge ning kohe kindlasti mitte ei uskunud ma, et see võiks olla minu elu!

Olen kogenud nii palju uut ja huvitavat, veidrat ja kummalist, aga kindlasti on osa asju suureks pettumuseks- loomulikult ei ole kõik 100% positiivne...üheks negatiivseks pooleks, millest ma mingil määral ka varem kirjutanud olen, on siinsed hinnad! Paari toa juurdeehitus maksab ligi miljon ning uus hammas alates 50tuhat- need on ainult mõned näited. Alles eelmisel nädalal rääkis Inglise keele õpetaja täpsemalt siinsest tervishoiu süsteemist ning selle maksumusest- kuigi ma peaks juba tuttav olema siinsete hindadega, siis ikka veel suuteti mind üllatada. Nimelt on siin enamikel inimestel loomulikult kindlustus, kuid see ei ole nii, nagu Eestis- igaüks peab ise maksma iga kuu kindlustusfirmale, mille ta endale välja valib ning kui midagi juhtub, siis loomulikult tasub kindlustus, vähemalt enamiku. Siin ei ole mingit riiklikku süsteemi, et palgast läheb maha ja kõigil sama protsent...kui teenid vähe, siis saad endale mingit odavat kindlustust lubada, mis kindlasti ei kata enamus asju või katab ainult osaliselt, nii et kui midagi juhtub, peab inimene ikka ise enamiku maksma...

Kui inimene satub avariisse ning vaja kiirabiga haiglasse sõita, siis Floridas (igas osariigis kindlaks määratud) on selle "lõbusõidu" maksumuseks 800$ (10tuhat eek)! Kui veel vaja teha röngenpilte ning uurida, mis täpselt viga ning vaja paariks päevaks haiglasse jääda, siis selle maksumus kokku umbes 100 000 eek!!! Seega kindlustuseta inimene siin haigeks ei taha jääda!

Aga see selleks....teema vahetus. Paar nädalat tagasi sain teada, et siin elab veel üks teine Eesti tüdruk, kes kahjuks küll juba septembris tagasi kolib, kuid senikaua saab veel Eesti keelt praktiseerida, et päris ära ei ununeks :) Kahju,et varem seda ei teadnud, kuid parem hilja, kui mitte kunagi!

Ja veel- üks hommik üles ärgates leidsin enda akna peals pisikese konna, kelle teekond ilusasti näha oli...suht koomiline! Otse loomulikult pidin sellest kohe ka pilti tegema...

Ilmad on siin endiselt kuumad, ikka vähemalt 33C iga päev, kuigi nüüd sajab palju rohkem- vähemalt kord päevas ikka- enamasti õhtul või öösel. Homme lähen perega (kõik nende sõbrad ka) kusagile 1,5h sõidu kagusele siit, koha nimi Itchetucknee-seal mingid allikad ja saab rõnga sees istuda ning allavoolu liugelda lihtsalt, vahepeal snorgeldamine jne...vaatasin netist pilte- tundub väga ilus koht olevat, kristallselge vesi, keset metsa ja asuks nagu eikusagil. Ma ei ole muidugi kindel, kas ma pilte ka teha saan, sest ega ma oma kaamerat vette ju kaasa võtta ei saa ning just nimelt vees me vähemalt 4h järjest olemegi! Eks hiljem kirjutan oma muljetest ning kui võimalik pilte teha, siis lisan pilte ka :)

Põhja-Carolina...

Ega tänagi midagi erilist ei teinud- hommikul käisime siis kirikus, seekord oli mingi United Methodist Church (Ühendatud Metodisti kirik)- jõulude ajal käisin ju babtisti kirikus...veidike erinevad on muidugi- seekord tundus rohkem nagu Eestis, kuid mõningate eranditega. Alguses oli tervitus, kus kõikidele, kes su läheduses istuvad, peab Tere ütlema ning kätt suruma, mis sest, et kedagi ei tunne-ei tea...lastele tehti eraldi mingi mänguline osa, kus räägiti mingi lugu neile kõigepealt kiriku altari juures ning loo lõppedes saadeti nad kusagile eraldi ruumi pilte joonistama. Teenistus ise kestis 1h, seega piisavalt lühike, et ära ei tüdinenud. Loomulikult sai saia ja viinamarja mahla ka :D Eestis vist sama teema- ega keegi sulle päris veini ilmselt ei anna- liiga kulukas ning autoga peab ju ka keegi sõitma :D

Lõunasöögile läksime Childress Vineyards veiniistandusse, kus oli ka restoran loomulikult- läbi klaasi sai näha, kus on suured vaadid täis veini, mis juba valmis ning teisel pool maja olid suured metallist tünnid, kus sees alles viinamarjad, millest tehakse veini. Koht iseenesest oli väga ilus!

Ülejäänud päeva veetsime niisama majas ning õues- siin on suur suur aed. Koht, kus nad elavad on tegelikult väga ilus ja vaikne. Kui Jacksonville`s sellises koha elada saaks, oleks ülilahe muidugi!

Aga ega kõik ei saa ideaalne olla muidugi- olime kõik õues ning mängisime lastega, kui äkki Owen tooli peale ronis, ning kuna see oli kallaku peal, kukkus ta ümber sellega ning otse näoga vastu asfalti! Nägime kõik nagu aegluubis seda pealt, kuid keegi ei jõudnud midagi teha, mis sest, et olime suht lähedal...nii-nii kahju on temast- pool nägu täiesti kraabitud ja paistes, huul paks, suust jooksis verd ja põse pealt ka...loomulikult andsid nad talle kohe valuvaigisteid, kuid ma arvan, et homme näeb ta veelgi hullem välja, kui kõik paistes ja lilla on:(

Igastahes homme õhtul juba hakkame tagasi sõitma, eks näis, kuidas see meil kujuneb- loodetavasti seekord saan veidi magada ka :) Ahjaa- head nimepäeva mulle ka- Maris on ju päris hea nimi iseenesest! Haha!